Kui viitsite, andestage mu heitlikud postitused... Ei pealkirju, ei sisu, ei korrektset teemaarendust ega kokkuvõtet.

Kodus kaua olla ei saagi, sest uus töökoht juba ootab. Uus, põnev ja sobiva palgaga. Lisaks jackpotina kodulähedus, sirgelt  kolme kilomeetri jagu sõita ja umbes täpselt poolel teel asub lastehoid. Enam paremini vist ei saagi. Kollektiivis peaksid olema ülekaalus mehed, nii et loodame minimaalset kogust kurje vanamutte.

Kõrvalt käivituvad veel igasugused põnevad ideed ka, ma loodan. Vähemalt algust on tehtud.

Ainus tõrvatilk minu elu meepotis - ja see tõrvatilk on suurem kui meekogus - on asi, mida varem tunti nimede all armastus, austus ja suhe. Nüüd on neist järelejäänud käegalöömine, viha ja null austust. Järgi on jäänud kõrvaltoas elav lapsehoidja, kes kõikides muudes eluvaldkondades kas veab alt või ei pea lubadusi. Ma tean, et ma kõlan nagu kibestunud vanatüdruk aga  mis seal salata, see ma olengi.

Maca pulber, chia seemned, toortatrajahud, meesegud, D-vitamiini pärlid pole mind siiamaani veel säravaks ja rõõmsaks muuta aidanud. Lähen ostma spirulina tablette!

Kaunist kevadet meile kõigile!

On hilisõhtuid, kui ma istun veiniklaasi ja Kirju Krantsi šokolaadijäätisega arvuti taga ja mõtlen, et kirjutaks natuke. Aga mõte jääb venima, telekast algab "Puhkus Mehhikos, kolin veini ja jäätisega diivanile ja sealt edasi juba ülakorrusele magama.

Esimest korda elus teatasin ma pärast kuuajast töölolekut, et "Ei, aitäh. See koht ei sobi mulle." Lõpetasin sirge seljaga lepingu, olin sõbralik, kuid kindel. Ma puutusin elus esimest korda kokku naisterahvaga, kes mu tööelu õelaks põrguks muutis ja ma tõesti ei viitsinud seda kaasa teha. Lihtsalt ei viitsinud. Mul endal muresid küll ja rohkem stressi ma oma ellu ei vaja.

Täna lõpetan oma viimased sabad töö juures ära. Tunnen juba ette mõnu homsest hilisest ärkamisest ja  kodus toimetamisest. Mul on ideid, kuidas olla kodus ja samas teenida raha. Annaks nüüd Jumal mulle jõudu ja tahtmist nende asjadega aktiivselt tegeleda :)

Ausõna, ma tahaks palju rohkem kirjutada ja seletada siin. Mul siin mõned inimesed lausa väidavad, et ma oskan kirjutada! Ja üks väike kirjutis kukutas juhuslikult mulle sülle ka tööpakkumise, mille tõttu ma end ametlikult Töötukassast maha võtsin.

Aga ega mul pole väga millestki kirjutada.

Kõik projektid on poolikud ja pikaajalised. Töökohti on lausa kaks aga palka  pole veel sentigi saanud :) Endine mees elab kõrvaltoas ja hoiab tööpäeviti last. Puutume kokku võimalikult vähe aga siis kui kohtume, algatan koheselt suure rahavingu. Tal ka seda raha kuidagi sisse ei taha tulla.

Õhus on kevad ja minu hinges kipitab igatsus suuuuuure armastuse järele. Mis siis, et ma olen keskealine, ülekaaluline ja nüüd lõikasin veel juuksed ka täiesti maha.

Mul on tunne, et kohe kohe läheb kõik paremaks. Täna tegime tütrega suurejoonelise pastapühapäeva! Vaaritasime korraga kahte sorti pastat ja pugisime mõnuga kõhud täis.

Kõik sujub ühesõnaga.

2015

Oletame  siis, et põhi on käes ja edasi läheb tee aint ülesmäge. Nagu mul õde ütleb, et kas ma tõesti arvasin, et elu ongi selline nagu mul siiani läinud on? :) Et aint üks pidu ja pillerkaar, spad ja reisid, raha ja restoranid. Ausalt öeldes... arvasin küll.

Eelmise aasta 31. detsember oli imeline. Tore õhtu sõpradega, kus muuhulgas sai pandud kirja ka 3 unistust ja sulgetud ümbrikusse, mida võis avada alles 31.12.2014.

Selle aasta 31. detsember oli veidi teistmoodi. Mina, pisipoeg, õetütar ja korraks mahaistunud õde, kes tõttas tunnikese pärast linna ja seltskonda ja restorani avamisele ja jättis oma tütrekese mulle hoida. Kui ma siis oma ümbriku avasin, avastasin, et 3 unistusest 1 oli täide läinud - et mu lähedastel ja sõpradel läheks hästi! Vähemalt nii palju kui ma oma murede kõrvalt jõuan teiste eludega kursis olla siis lähebki kõigil päris kenasti.  Kõigil on töö, pere, sissetulekud, hobid, seiklused, rõõmud, terved lapsed, tegemised, toimetused, reisid jne jne. Eriti eluülesmäge paneb mu õde, kes töötab hirmsuure palga eest ja teeb samas ka oma magistrikraadi.

Ja samas, ei saa salata, kõik nad on leidnud ka aega minu muredele kaasa elada ja kuulata mu konstantset vingu. Nii kannatlikult kuulasid, et mul üks hetk hakkas piinlik ja ma otsisin interneti kaudu endale hea psühholoogi. Muide, kes veel ei tea siis Töötukassa maksab kinni mingi 8 seanssi Sensuse keskuses. Mina näiteks ei teadnud seda ja jumala õnn, et selle välja selgitasin.

Ma kohe mõtlesin, et ükspäev, kui mul mingigi sissetulek tekib, siis ma teen suure ja pisaramärja tänuürituse, sest muud moodi kui uhke peoga ei oska ma kõiki oma sõpru tänada selle eest, et nad hoolivad ja olemas on.

Et ma panen siis nüüd oma jala maha ja tunnistan,  et käsi puudutab põhja aga südames on usk ja lootus helgele tulevikule. Törts kaua see elu must triip ju kestab aga mingi hetk ta peab ju ära lõppema. Kõik 2015 horoskoobid olen ka rida-realt läbi lugenud, kõik õnneks lubavad suurepärast ning edukat aastat. Kaardimoori juures on ka käidud, sealtki mõned head lubadused saadud. Üllatuslikest kohtadest on mulle ka tähtajatut laenu pakutud, et saaksin kõik oma laenu-, kodu- ja muud kulud tasutud.

Nii et elage mulle kaasa, üritan ka tihedamini kirjutada :)

Ühe asja lõpp on teise asja algus

Istun Enrique kontserdil ja võib öelda, et isegi naudin seda. Kuigi ta lauluhääl pole suurem asi, on ülejäänud show vaatamistväärt ja lahe. Siis aga tuleb lugu....

Maybe you were right,
But baby I was lonely
I don´t want to fight
I´m tired to be sorry...

Ma ei tea isegi miks aga mul tuleb pisar silma ja ma taipan, et just selle hetke pärast istun ma siin. Ma saan aru, et lisaks meie tutvumisloole ma tahan kirjutada hüvastijätukirja.

Täna on sinu ema sünnipäev. Lähen nüüd juba meie pea 2-aastase pojaga ja viime talle töö juurde lilli. Noh, et kõik kolleegid ikka kadestaks. Kõik naised lähevadki elevile ja sädistavad üksteise võidu kui isa nägu laps ikka on. Kusjuures ongi. Peaaegu, et koopia. Ma näen seda iga päev. Keegi ei küsi, et aga kus issi on? Küllap tööl.

"Ta on tööl, ei tea millal tuleb!" ütleme ka sinu väga vanale vanaemale, kes koos sinu vanematega meie koos ostetud uhkesse koju isadepäeval külla tuli. Keegi ei taha talle öelda, et sa oled juba mitu kuud kodunt läinud ja ei suhtle kellegagi. Et sa ei käi isegi oma poega vaatamas.

Sa ütlesid, et mina olen kõiges selles süüdi. Ja ma tunnengi ennast kõige sellepärast nüüd süüdi. Et ma ei oska suhteid hoida, et ma tegin midagi sellist, mille tagajärjel sa käitud täiesti mõistusevastaselt ja et me poeg kasvab ilma isata.

Ainult, et ükskõik mitu korda ma nüüd vabandust ütleksin, midagi ei muutu. Mistõttu ma pean nüüd lõpetama selle enesesüüdistamise ja vabandamise. Mul on vaja edasi elada ja meie laps üles kasvatada.

Vahel,  kui ma meie loo peale mõtlen siis mulle tundub, et suurem ja ilusam osa sellest oli ainult minu peas. "Sa elad illusioonides!" (küll see teab, kes nii ütles)  Ma tahtsin sinuga koos olla, ma imetlesin sind. Sa olid noor, ilus, kuldsete kätega ja rõõmus ning ajasid mindki naerma. Ega ma ei saanudki aru täpselt, mis sind minu juures köitis. Aga nüüd ma julgen öelda, et armastus see küll polnud. Mina armastasin sind, sina mind mitte... Armastatud naised on õnnelikud, säravad, rahulolevad. Mina muutusin iga aastaga järjest õnnetumaks ja sina samamoodi. Mul ei olnud midagi sulle anda, sest sinul polnud midagi mulle anda ja see nõiaring ei saanudki õnnelikult lõppeda. Kui üks ei taha ja teisel pole...

Sa jääd alati osaks minu elust ja sa jääd meie poja isaks. Ja ma tahaks öelda samamoodi kui Kodutundest see ratastoolis naine oma mehe kohta, kellega nad juba lahus olid - isegi üks päev koosolemist olid kõike seda väärt.

Isegi kuus aastat meie elu ja emotsioone oli kõike seda väärt.

Ja nüüd on see lõppenud.

Mis mind rahustab

Me ei saa valida, kellesse me armume ja me ei saa ka valida seda, kui kaua see kestab. Kui lõppes ära siis lepi sellega ja lase Saatusel end uude kohta viia.

Rohkem sügavmõttelisi halapostitusi ei tule. (ma loodan)

Oehh

Avastasin alles täna armsa lugeja Liisi kirja postkastist, kuhu ma eriti kunagi ei vaata.

Liis, sa küsisid, kas mul ok kõik OK?
Ma vastan: ei ole.

Ma olen oma eluga täpselt selles seisus, et ma peaks nüüd kuskilt ammutama tohutus koguses energiat ja jõudu, et suuta kuskile poole minna. Olen töötu, keskealine, ülekaaluline, hiigelsuure pangalaenuga, kahe lapsega üksik naine.

A noh, positiivse poole pealt, et ega enam halvemaks vast minna ei saagi. Kui siis ikka paremaks, onju. Püssi põõsasse pole veel visanud. Hambad natuke ristis ja väike pisar silmanurgas, tõusen iga hommik üles ja võtan päevast parima.

Noh ja nagu Reet Linna Prillitoosi saate lõpus ikka ütleb, "elame veel!"