Sigvard Kukk

Eheee, kes on see blond, kes astub rõõmsalt peomelus öösel õues seltskonnaga liitunud poisi juurde ja ütleb „Tere, mina olen Blond“. Saades poisilt vastuseks „Sigvard“, teatab juba kraadi võrra rõõmsamalt, et „Oi, ma tean ka ühte Sigvardit. Sigvard Kukk!“ (info on jäänud mälusoppidesse kuskilt spordiuudistest, nägu kahjuks mitte). Kui aga poiss teatab, et tema just ongi Sigvard Kukk siis blond vaidleb talle vastu, et „Ei ole!“

Kemplus lõppes sellega, et oli ikka küll Sigvard Kukk. Ja igati huvitav algus mu aastale.

Lörtsine kõnnak

Aasta viimane päev ei ole hea päev masendushoo alguseks.

Öö on magamata, ma ei teagi miks. Vilets uni oli. Hommik oli raske. Kaal näitas jälle mingeid põrsakaalunumbreid. Juuksed ei hoia ja on lisaks muule ka elektrit täis. Kaotasin uksekaardi niimoodi autosse ära, et pidin roomama autouste vahel pimedas, mantlisaba poriloigus. Kolleeg teatas, et mu kõnnak piki koridori kabineti poole pidavat lörtsine olema.

Ja mis võiks olla veel absurdsem, kui hommikul kalendrisse vaadates näed, et homme on 1 päev uuest 365-st, ja sealjuures mõelda, et ei taha uut ringi alustada! Palunpalunpalun, jätke vana alles. Ei taha uut. Ei ole optimismi, et uude aastasse vaadata ja plaane teha.

Ei viitsi. Palun minu tekk, „Punane elavhõbe“ ja klaas martiinit. Muud ei taha. Ärge üldse pakkugegi.

Ma kohe üldse nii ei mängi

Ma mõtlesin nüüd asjale teistpidi lähenemise välja. Et kui nagu vältimine ABSOLUUTSELT ei õnnestu ( ja no Pärnu väikeses kõrtsikeses kohtumine oli ikka täistipptase) siis ma ei väldi enam. Sest ma panen sellele vältimisele niivõrd tugeva emotsiooni taha, et ma saadan täiesti valesid signaale universumile. Sest nagu me kõik teame, universum ei tee vahet „tahan“ ja „ei taha vahel“. Universum kuuleb sõna „kohtuma“ ja korraldab mulle mu soovi täitumise.

Nagu mulle ja mu hädaorust elule kombeks, mässun ülihelikiirusel segadikkudesse ja siis üritan neid ise järjepidevalt lahendada. Hästi tehtud, Watson.

Nelly Furtado Say it Right

Nautigem tropi-…ptüi, jõuluaega ikka!

Vallalised räägivad, et jõuluaeg on tõeline troppide ligitikkumise hooaeg. No mina olen siiani pääsenud. Ilmselt on sellele kõvasti kaasa aidanud üksi kodus passimine pühade ajal.

A see aasta läheb vist mulgi õnneks :) Vähemalt kõik märgid näitavad seda. Ma ei taha küll üleolevalt suhtuda aga kahjuks liigitub 1983. aastal sündinud tuuninguhuviline ja mitte-päris-minu-maitse-järgi välimusega kolleeg troppide hulka. Ma olin küll puruviisakas ja võibolla isegi e-mailides flirtisin natuke. Sest see tegi mu olemise kordades rõõmsamaks. Siiamaani on kõik tropid suutnud mu tuju totaalselt rikkuda.

Eks siis pärast jõule näeme, kas ma sain ka endale jõulutropi? :)

Pekki, pekki, pekki

Vara hõiskasin - kahetsen ikka küll...

Kahetsen tehtud vigu ja lollusi. Kahetsen, et neid ei saa ise parandada, vaid peab ootama kuni aeg parandab. Pekki. Jajaa, tean, et õppetund, ja et oma vigadest õpitakse ikka kõige paremini.
See ei lohuta praegu üldse, kui mu käed värisevad nii, et kohvi loksub tassist üle ääre ja sõrmed klahvidel moodustavad mingeid imelikke kombinatsioone, nii et ma pean igat sõna parandama. Pekki. Eeee, ma läksin nüüd mõneks ajaks endast ära. Tagasi tulen siis, kui närvid on rahunenud. Pekki.

2007.a. kokkuvõte - ei kahetse midagi.

Ja nii ongi.
Võtsin appi Edit Piafi parima laulu mu meelest, et aasta kokku võtta. Aasta ilusaim õhtu oligi too õhtu, kui ma käisin Piafi filmi vaatamas.
Ei, see aasta ma ei kahetse midagi. Igast lollusi on tehtud :)