Istusin ühel ilusal suvepäeval kontoris arvuti taga, teadmisega, et mind ootab üks nädalake puhkust ja et sellega võiks midagi ilusat ja koos lastega ette võtta.
Üksi, koos lastega.
Seedisin seda mõtet. Kuhu ma minna tahaks, kus mul oleks hea ja turvaline olla? Telkimine jääb seega ära. Saarele? Et oleks võimalikult suur äraminek. Millisele saarele? Saaremaal on juba käidud ka. Väiksematele saartele jõudmine nõuab suuremat organiseerimist ja mõtlemist, soovitavalt ka head sõprade seltskonda. Kõigil juba oma pere suveplaanid.
Hiiumaa.
Täpselt õigel kaugusel, saab natuke roostes praamiga sõita, Haapsalus ringi vaadata ja kõik vaatamisväärsused saarel u. 30 minutise autosõidu kaugusel.
Lahe, organiseerimine alaku! :)
Kõigepealt vaatasin kurvalt oma kaheukselist, viletsa konditsioneeriga autot ja mõtlesin tütre pikkadele jalgadele tillukesel tagaistmel. Õige, eelmistel suvedel on meil ju reisiautoks olnud ekskaaslase suur Audi... Aga kui ma töötan autorendifirma kõrval, siis kes keelab mul pakkumist küsida? :) Saingi, hea diili ja 2016. aasta Toyota Auris Hybriidi, automaatkastiga. Superäge auto, siiamaani ajab naeratama. Puhas sõidumõnu.
Lapsed, riided, rannapallid autosse ja linnast minema. Broneeringuga praamile, kus valitses tohutu põrgupalavus, ja sealt supsti 15 minutiga Kassari Puhkekeskusesse. Ilus ja törts kallis koht. Aga sama case nagu GOSPAga, rahast ei olnud kahju. Meie tuba oli hea ruumikas, kööginurgaga, suure rõduga ja mingit muret, et me ei mahu ära, ei olnud üldse. Puhkekeskuses on suur restoran Grill Lest ja Lammas ja kui olime kohvrid tuppa visanud, siis läksime sööma, sest väljas oli nagunii veits vihmane. Mul pole muid etteheiteid, kui see, et laste menüü pasta võiks olla tehtud minivariandis makaronidega ja ports ka veits väiksem kui see laualetoodud suurte pennedega megaports.
Reisi sihtkohta välja mõeldes olin ma teinud ka plaane, mis me kõik koha peal ette võtame ja kuhu lähme. Küsitlesin kõik tuttavad hiidlased ja Hiiumaa-sõbrad läbi ja küsisin soovitusi.
Esimene õhtu oli plaan minna käia Kassari Sääre tirbi lõppu ja tagasi. Aga tütreke oli pisut tõbine ja nii me lihtsalt läksime vaatasime, kuidas see tirbi kant välja näeb ja jalutasime kilomeetrikese. Tütar sattus vaimustusse ja palus, et me kindlasti tuleks ja käiks selle lõpuni. Mina, et muidugi, meil kaks päeva aega seigelda siin! Sõitsime puhkekeskusse, sõime ära viimased Haapsalu Kaubamajast ostetud saiakesed ja kerisime magama.
Puhkekeskuse hommikusöök oli mõnusalt kohalik, omlett oli küll külm aga maitsev. Igat sorti kala oli laual ka. Ja riisipuder - ainus puder, mida mu tütar ei söö ja etteruttavalt olgu öeldud, et riisipuder oli ka järgmisel hommikul. Nii, et tal oli natuke kahju, et ei saanud sooja hommikuputru aga õnneks leidus ka muud söödavat. Võileivamaterjali, väikseid võicroissante, jogurtit, müslit, puuvilju ja kohalikke marju. Ja Kassari õunamahla, piima, vett, kohvi ja teed.
Ilm oli super. Päike säras taevas. Hommikusöögi ajal tuli küll korralik paduvihm aga päike ei kadunud kuskile ja see kõik oli üks lahe vaatepilt. Puhkekeskuse terrass ja restoran ise ka on imekaunilt lillede ja taimedega kaunistatud, ses mõttes hing kohe puhkas seda ilu vaadates.
Esimese päeva reis viis meid kõigepealt Kõpu tuletorni, Surfiparadiisi, Kalana sadamasse ja restosse, Ristimäele ja lõpuks Kärdla sadama, Resto "Kuuri" ja Kärdla Selveri kaudu koju. Kell oli juba 8 õhtul, käisime küll enne kojujõudmist Kassaris ujumas, kus vesi oli soe aga õhk külm, mistõttu oli superavastus, kui puhkekeskuse terrassi mullivann oli vaba. Oh, milline taevalik mõnu on peale pikka matkamist ja sõitmist pugeda sooja mullivanni ja vaadata õhtupäikest. Taevalik...
Ilmateade näitas, et järgmine päev tuleb vihmane. Meie Kassari sääre tirbi lõpu vallutamise plaane ähvardas ärajäämine. Aga reisul pole mõtet pikki plaane teha, mis tuleb see tuleb. Ja tuligi ilus päikeseline ilm, kõndisime peaaegu tirbi lõpuni välja, kõige lõppu lipuni saatsime oma väikse esindaja, sest tema oli ainsana nõus jalanõud ära võtma, kuna vahepeal olid kivid vee all. 5 km möödus nagu niuhti, väikemees küll veits nuttis väsimusest lõpumeetritel ja kippus jonnima. Aga suuremast hädast aitasid välja Kassari poest ostetud Komeedi kommid.
Seejärel otsustasime reisi lõpetada Luidja rannas. Ilm sobis ja sõitsime kohale. Jõudsime just 1,5 tundi peesitada ja ujuda kui tuli aeg roostes praami peale kobida ja mandrile tagasi sõita. Põrgupalavuses virelemise asemel suundusime värskendava mereõhuga välitekile ja nautisime merd ja päikest. Reisi lõpetasime telefoni teel ettetellitud Uulitsa burgeritega ja olime punkt kell 8 kodus.
Mõnus oli, ausõna. Mis siis, et ma oma riided praktiliselt kõik maha unustasin ja ainus viisakas pluus sai Surfiparadiisi metsiku tuule käes sahmaka autokatuselt lennanud kohvitopsiga pihta. Ülejäänud reis möödus kohviplekilisena lihtsalt, mis seal siis ikka.
