Jälle tööl

Ilmselt on juba aru saada, et olen taas tööga hõivatud.

Lausa hullumoodi hõivatud. Kätt südamele pannes julgen öelda, et nii kõvasti pole ma elus veel tööd teinud. Aga seal majas ongi selline stiil. Tempo on hullumeelne ja kõigil kalendrid minutipealt täis bookitud. Aga töö on nagu lohe ja lõppu ei paista, ükskõik kui palju päid sa maha ei raiu.

Teen ületunde, alustan hommikul kell 8 ja hea, kui kella 7 paiku õhtul minema saan. Päeva lõpus on silmad nii väsinud, et ei näe enam lugeda hästi.

Aga ärge saage valesti aru, ma ei nurise :) Pigem on põnev ja lohutuseks võin öelda, et mul kestab katseaeg ja kui väga ära väsin, saan kahe nädalaga minema. Keegi ju vägisi kinni ei hoia.

Eile õhtul koju tulles olin nii väsinud, et ei jaksanud kohe midagi teha enam. Tänan südamest seda inimest, kes mõtles välja purgisupid! Õnneks ei pidanud seda ise keema panema, vaid tütar tegi supi soojaks. Mina läksin vanni. Sest ma ei viitsinud ega jaksanud duši all seista. Õhtu naelaks oli aga see, et ma vannis istudes pesin ühtlasi ka oma sukapükse. Sest ma ei tahtnud pärast sellele tegevusele aega enam raisata.

Üldse on töörohkus ja ajapuudus tekitanud uusi ja huvitavaid eluseiku. Kõndisin üks õhtu automaatpiloodil Kristiine Keskuse Prismasse, haarasin stangelt valupiiri mitte ületava hinnaga kombe ja kõndisin peale maksmist kombe koos riidepuuga käe peal, poest välja. Teel välisukseni vahetasin muuseas ka oma pensionifondi panga ära. Fond on nüüd LHV-s.

Veits nõme on see, et vanus on juba selline, et taastumine ja puhkamine võtavad rohkem aega kui mul hetkel on.