Uudiseid depressiooni rindelt

Testi abil selgus, et vastused on poole võrra vähem hullemad kui enne :) Ehk et pool teed olen lõpust tagasi kõndinud. Päris õigesse kohta pole veel jõudnud, veel on vaja pingutada. Tabletikuur jätkub vähemalt kevadeni, sest sinnamaani kestab ju meie vööndi raskeim periood, kus vanainimesed surevad ja väikelapsed söövad lisa D-vitamiini.

Emotsioonid on ka täiesti olemas. Peamiselt muidugi rahulolematus. Kartsingi kõige rohkem, et AD-d teevad tuimaks, võtavad koos stressiga ka rõõmu tundmise ära. Aga ei, paljud asjad pakuvad endiselt palju nalja (näiteks kui kaaslane läheb lumetuisuga autost asju tooma, seljas kodused lühikesed shortsid ja meeste talvesaapad:) ) ja palju asju ajab vihale ka (näiteks kui keegi ei viitsi kodus enda järel koristada nagu meil elaks mingid prügipäkapikud, kes siis kõik prügi ja sodi salamisi öösel ära viivad).

Söögiteema jätkuks võtsin sel esmaspäeval ette paberi, proovisin teha nimekirja ja seejärel sõitsin spetsiaalselt XL Säästumarketisse. Lahe on see, et mul läks ainult 15 euri, sööki jätkus kuni neljapäevani ja väga mõnus oli koju tulla, kui ei pidand ajusid õhtusöögi teemadel ragistama. Väga mittelahe aga oli see, et kodus ristiti minu hoole ja armastusega tehtud mulgipuder peekoniga "Vaeste toiduks". Ise vitsutavad sisse pannitäie peekonit ja juurde veel hapukoort ja isetehtud leiba ja siis "Vaeste toit"? Vaat see on kui pole sõjaajal näljas olnud....

Nii et üritan jätkata nädalamenüü koostamist. Või siis vähemalt kolme õhtusöögi jagu materjali etteostmist.

Üks ambitsioonikas plaan tekkis veel juhuse tahtel. Pakuti välja üks tasuta personaaltreening. Ning esimest korda julgesin kellelegi (ja veel meesterahvale pealekauba) välja öelda, et ma tahaks 10 kg maha võtta. Treener arvas, et tema kätes oleks see käkitegu. Eks näeme :)