2015

Oletame  siis, et põhi on käes ja edasi läheb tee aint ülesmäge. Nagu mul õde ütleb, et kas ma tõesti arvasin, et elu ongi selline nagu mul siiani läinud on? :) Et aint üks pidu ja pillerkaar, spad ja reisid, raha ja restoranid. Ausalt öeldes... arvasin küll.

Eelmise aasta 31. detsember oli imeline. Tore õhtu sõpradega, kus muuhulgas sai pandud kirja ka 3 unistust ja sulgetud ümbrikusse, mida võis avada alles 31.12.2014.

Selle aasta 31. detsember oli veidi teistmoodi. Mina, pisipoeg, õetütar ja korraks mahaistunud õde, kes tõttas tunnikese pärast linna ja seltskonda ja restorani avamisele ja jättis oma tütrekese mulle hoida. Kui ma siis oma ümbriku avasin, avastasin, et 3 unistusest 1 oli täide läinud - et mu lähedastel ja sõpradel läheks hästi! Vähemalt nii palju kui ma oma murede kõrvalt jõuan teiste eludega kursis olla siis lähebki kõigil päris kenasti.  Kõigil on töö, pere, sissetulekud, hobid, seiklused, rõõmud, terved lapsed, tegemised, toimetused, reisid jne jne. Eriti eluülesmäge paneb mu õde, kes töötab hirmsuure palga eest ja teeb samas ka oma magistrikraadi.

Ja samas, ei saa salata, kõik nad on leidnud ka aega minu muredele kaasa elada ja kuulata mu konstantset vingu. Nii kannatlikult kuulasid, et mul üks hetk hakkas piinlik ja ma otsisin interneti kaudu endale hea psühholoogi. Muide, kes veel ei tea siis Töötukassa maksab kinni mingi 8 seanssi Sensuse keskuses. Mina näiteks ei teadnud seda ja jumala õnn, et selle välja selgitasin.

Ma kohe mõtlesin, et ükspäev, kui mul mingigi sissetulek tekib, siis ma teen suure ja pisaramärja tänuürituse, sest muud moodi kui uhke peoga ei oska ma kõiki oma sõpru tänada selle eest, et nad hoolivad ja olemas on.

Et ma panen siis nüüd oma jala maha ja tunnistan,  et käsi puudutab põhja aga südames on usk ja lootus helgele tulevikule. Törts kaua see elu must triip ju kestab aga mingi hetk ta peab ju ära lõppema. Kõik 2015 horoskoobid olen ka rida-realt läbi lugenud, kõik õnneks lubavad suurepärast ning edukat aastat. Kaardimoori juures on ka käidud, sealtki mõned head lubadused saadud. Üllatuslikest kohtadest on mulle ka tähtajatut laenu pakutud, et saaksin kõik oma laenu-, kodu- ja muud kulud tasutud.

Nii et elage mulle kaasa, üritan ka tihedamini kirjutada :)

Ühe asja lõpp on teise asja algus

Istun Enrique kontserdil ja võib öelda, et isegi naudin seda. Kuigi ta lauluhääl pole suurem asi, on ülejäänud show vaatamistväärt ja lahe. Siis aga tuleb lugu....

Maybe you were right,
But baby I was lonely
I don´t want to fight
I´m tired to be sorry...

Ma ei tea isegi miks aga mul tuleb pisar silma ja ma taipan, et just selle hetke pärast istun ma siin. Ma saan aru, et lisaks meie tutvumisloole ma tahan kirjutada hüvastijätukirja.

Täna on sinu ema sünnipäev. Lähen nüüd juba meie pea 2-aastase pojaga ja viime talle töö juurde lilli. Noh, et kõik kolleegid ikka kadestaks. Kõik naised lähevadki elevile ja sädistavad üksteise võidu kui isa nägu laps ikka on. Kusjuures ongi. Peaaegu, et koopia. Ma näen seda iga päev. Keegi ei küsi, et aga kus issi on? Küllap tööl.

"Ta on tööl, ei tea millal tuleb!" ütleme ka sinu väga vanale vanaemale, kes koos sinu vanematega meie koos ostetud uhkesse koju isadepäeval külla tuli. Keegi ei taha talle öelda, et sa oled juba mitu kuud kodunt läinud ja ei suhtle kellegagi. Et sa ei käi isegi oma poega vaatamas.

Sa ütlesid, et mina olen kõiges selles süüdi. Ja ma tunnengi ennast kõige sellepärast nüüd süüdi. Et ma ei oska suhteid hoida, et ma tegin midagi sellist, mille tagajärjel sa käitud täiesti mõistusevastaselt ja et me poeg kasvab ilma isata.

Ainult, et ükskõik mitu korda ma nüüd vabandust ütleksin, midagi ei muutu. Mistõttu ma pean nüüd lõpetama selle enesesüüdistamise ja vabandamise. Mul on vaja edasi elada ja meie laps üles kasvatada.

Vahel,  kui ma meie loo peale mõtlen siis mulle tundub, et suurem ja ilusam osa sellest oli ainult minu peas. "Sa elad illusioonides!" (küll see teab, kes nii ütles)  Ma tahtsin sinuga koos olla, ma imetlesin sind. Sa olid noor, ilus, kuldsete kätega ja rõõmus ning ajasid mindki naerma. Ega ma ei saanudki aru täpselt, mis sind minu juures köitis. Aga nüüd ma julgen öelda, et armastus see küll polnud. Mina armastasin sind, sina mind mitte... Armastatud naised on õnnelikud, säravad, rahulolevad. Mina muutusin iga aastaga järjest õnnetumaks ja sina samamoodi. Mul ei olnud midagi sulle anda, sest sinul polnud midagi mulle anda ja see nõiaring ei saanudki õnnelikult lõppeda. Kui üks ei taha ja teisel pole...

Sa jääd alati osaks minu elust ja sa jääd meie poja isaks. Ja ma tahaks öelda samamoodi kui Kodutundest see ratastoolis naine oma mehe kohta, kellega nad juba lahus olid - isegi üks päev koosolemist olid kõike seda väärt.

Isegi kuus aastat meie elu ja emotsioone oli kõike seda väärt.

Ja nüüd on see lõppenud.

Mis mind rahustab

Me ei saa valida, kellesse me armume ja me ei saa ka valida seda, kui kaua see kestab. Kui lõppes ära siis lepi sellega ja lase Saatusel end uude kohta viia.

Rohkem sügavmõttelisi halapostitusi ei tule. (ma loodan)

Oehh

Avastasin alles täna armsa lugeja Liisi kirja postkastist, kuhu ma eriti kunagi ei vaata.

Liis, sa küsisid, kas mul ok kõik OK?
Ma vastan: ei ole.

Ma olen oma eluga täpselt selles seisus, et ma peaks nüüd kuskilt ammutama tohutus koguses energiat ja jõudu, et suuta kuskile poole minna. Olen töötu, keskealine, ülekaaluline, hiigelsuure pangalaenuga, kahe lapsega üksik naine.

A noh, positiivse poole pealt, et ega enam halvemaks vast minna ei saagi. Kui siis ikka paremaks, onju. Püssi põõsasse pole veel visanud. Hambad natuke ristis ja väike pisar silmanurgas, tõusen iga hommik üles ja võtan päevast parima.

Noh ja nagu Reet Linna Prillitoosi saate lõpus ikka ütleb, "elame veel!"

Muutuste aeg

Ma hakkasin tähele panema, et negatiivsed emotsioonid minus muudkui kuhjuvad ja kuhjuvad. Ma olen pahane/vihane/solvunud/nördinud jne. jne niivõrd paljude asjade ja inimeste peale, et tunnen end seetõttu sellise SUURE märtrina, et Jeesus ise kahvatub selle kõrval (vabandan selle jumalavallatu võrdluse eest).

Ehk et ma olen kannataja. Lilleke pasameres, kellele kõik teevad liiga. Lihtsalt üks eluline näide: ma hindasin oma aasta 2013 viletsaks ja näruseks. Vaatamata sellele, et mul sündis imeline poeg ja me ostsime endale unistuste kodu! Ja ma tõsimeeli arvasin, et oli sitt aasta. Aga tegelikult? - ei olnud ju. Kuidas saakski siuke aasta sitt olla, kui sul on kaks niivõrd imelist sündmust olnud? Kust tulid need tunded ja emotsioonid, mis panid mind seda aastat näruseks hindama? Kurat, poisid, mina neid emotsioone küll tellinud pole.

Eelmised suuremad muudatused minu elus toimusid siis, kui ma sain 30. Mitte teadlikult muidugi. Kõik asjad lihtsalt jooksid kuidagi tupikusse ja sundisid mind otsima erinevaid lahendusi ja väljapääsuteid. Sellest ajast tulid mu ellu meelekontrollimeetod ja reiki ja paar huvitavat sõpra. Sinna aega jäi lahutus ja uue elu alustamine. Nüüd on kümme aastat möödas ja issake, ma avaldan praegu kõigile oma vanuse :) Ja jälle puhuvad mu elus muudatuste tuuled. Ma otsin variante ja meetodeid, kuidas oma elu kvaliteetsemaks ja rõõmsamaks luua.

Kõik sai alguse sellest, et mu õeke tõi mulle Soomest imelise Paolo Coelho 2014. aasta kalendermärkmiku. Aprillikuu pealkirjaks selles kalendris on „Muutos“.

30. märtsil sellel aastal oli noorkuu loomine. Ja nad ütlevad, et kevadise pööripäevajärgse noorkuu mõju on võimsaim aastas. Igatahes istusin mina 30. märtsi õhtul maha, vaatasin korra kuu poole ja panin kõik teemad kirja, mis muutust või positiivset lahendust ootavad. Ja olgu nüüd nad olla!

Ning selle stagneerunud olukorra muutmise nimel võtan ma hetkel ka vastu kõik mulle süllekukkuvad või soovitatavad koolitused ja loengud. Alustasin Access Consciousnessiga. Lihtsalt sellepärast, et mu hea tuttav õpetab ja teine hea sõbranna soovitas. Siis sattusin tänu õnnejumalannale tasuta ajakiri „Mari“ heaolupäevale, kus kuulasin Aigi Vahingu ja Viktoria Saati loenguid, mis mõlemad õpetasid kõikide probleemide lahendamist ainult iseenda kaudu. Sest kõiksevõimsam siin maailmas olukordi parandama oled ikka sina ise, ei keegi teine.

Psühholoog Viktoria Saat oli väga põnev. Tema teatas, et inimesi, kes sind kõige rohkem oma tegemistega häirivad, saadab sulle teele su oma alateadvus. Sest see, mis meid teiste juures häirib, aitab meil mõista hoopiski iseennast (C. G. Jung). Et probleemid ei tulene häirijatest, vaid nad näitavad sulle kätte, mida sa pead lahendama enda sees. Probleeme sa saadki lahendada ainult enda sees.

Ja kui psühholoog oli põnev siis no Aigi Vahing oli müstika! Tegelt ma algul mõtlesin, et ma ei jää teda kuulama. Laps kodus ja muud asjad jne jne. Aga siis ikkagi millegipärast jäin. Ja jumal tänatud. Aigi alustas sellega, et enamus inimeste probleemide lahendamisoskus näeb välja nagu istekohtade vahetamine Titanicul. Et midagi üritatakse aga suures plaanis ei muutu miskit. Selleks, et seda SUURT MISKIT püüdma minna, on vaja ikka kõvasti rohkem tööd teha ja oma olemasoleva mõistuse ja mälu võid hoopiski ära unustada, sest nemad pakuvad sulle ainult minevikul ja mälestustel põhinevaid lahendusi. Ehk et mõtlemisega ei jõua kuskile. Lisaks andis Aigi vihjeid, kuidas edasi minna ja ma kavatsen neid natuke uurida.

Ühesõnaga, ma tunnen ennast veidi elavamana ja ma loodan, et see tee viib kuhugi valguse kätte ja mitte sügavamale padrikusse.

Naised ja autod

Ettevaatust, see postitus võib tunduda šovinistlikuna :)

Sõidan mina autoga küüntehooldusesse. Juba väravast välja sõitmisest alates ei meeldi mulle see, kuidas mu auto sõidab. Valesti kuidagi. Ajan selle üleelmisel päeval alla vahetatud suverehvide süüks. Aga ikka ei meeldi... Poole tee peal tuleb äkki meelde! Persse, ma ju eile maja ees vaatasin, et üks esirehv oli tühi. Sellepärast mu auto siis kisubki ja igast konarusest üle sõites käivad hambad plaksuga kokku. Helistan mehele, ta käsib auto seisma jätta. Keset Liivalaia tänavat?? Kui ma juba jään küüntehooldusse hiljaks ja törtsuke on veel sõita? No ei.

Sõidan vaevaliselt kohale. Küüned on nüüd korras aga auto kuskil linna peal.

Vot just nimelt praegusel hetkel, kui telekast tuleb saade "Laula mu laulu" ja Hardi Volmer laulab, tunnen ma TERAVAT puudust omaealisest partnerist ja ühisest minevikust - muusikast, multikatest ja muust sellisest. Nagu mismõttes ei tea mu kaaslane midagi Hardi Volmerist? See mees on lihtsalt legendaarne.

Minu suht esimene pidu üldse oli Singer-Vingeri kontsert tolleaegses 22. keskkoolis, mis nüüd on JWG ja kus käib täna minu laps :) .  Kes ei aimagi, et kunagi nendel treppidel möllas tema ema kulunud teksatagis rohkete haaknõeltega ja röökis kõiki Singer-Vingeri laule kaasa.

Ja kui nüüd on telekas Hardi Volmer ja laulab nii nagu ta seda alati teeb ja mina vahin õnnelikult, meenutades noorust. Aga minu kaaslane ei saa mitte halligi aru, milles teema on. Marju Länikust ma ei hakka üldse rääkimagi. Ka tema oli nooruses lahe kuju. Aga kui ma näitasin jutuubist ühte videot oma mehele siis ta kehitas õlgu ja ütles, et "ma ei pea Eesti muusikast eriti midagi, see on selline keskmine..."

Või siis Erich Kriegeri "Naised on hullud". Jälle vaatan mõistmatutesse silmadesse...