Nõiaelu, nõiaelu, see jah on õige elu!

Pärast paari klaasikest martiinit keeleharjutused sabale:

- Three witches watch three swatch watches. Which witch watches which swatch watch?

- Three switched witches watch three Swatch watch switches. Which switched witch watches which Swatch watch switch?

- Three swiss witch-bitches, which wished to be switched swiss witch-bitches, watch three swiss Swatch watch switches. Which swiss witch-bitch, which wishes to be a switched swiss witch-bitch, wishes to watch which swiss Swatch watch switch?

Ja öösel siis - näpust tilgutatud verega salasoove üles kirjutama ja küünlaleegis neid põletama...

Suur Must Auk

Nii palju nõmedaid asju langeb kokku. Ja midagi head ei ole. Kui, siis ainult õrnad heledad välgatused. Kahjuks lühiajalised...

Tegelt ma üllatun siiamaani, kui kiirelt käib see aukulangemine. Praktiliselt sekunditega. Läheks siis üle ka nii kiiresti...

Ja aaarrrrggggh, ma tahaks kõva häälega karjuda nende meeste peale, kes otsekui õhust haistavad "murtud südamega printsessi", et siis raisakotkana, mesimagus naeratus huultel, ligi lennata.

chill...üksinda..mis siis

Dima Bilani kontserdi DVD mängib. Klaasis sillerdab punane vein. Homme jäävad koolis loengud ära. 22 minuti pärast on valmis sibulasupp minu FB kohvikus. Ees on pikk õhtu täis kohviku sisustamist, veini ja Dima Bilani.

Kõik toimib. Kõik on hästi. check.

Jooks

Jooks on tõesti mõnus. Aga mitte õues, see mulle veel ei meeldi. Meeldib mõnusalt lindi peal sörkida. Ühes naistekas oli jooksulint tõlgitud "sõtkeveskiks", tulejumalappi. Täna lugesin ühte trenniblogi, kus trenn oli kõigepealt 30 minutit soojendust siis lihased ja siis veel jooks otsa. Loetud-tehtud.


30 minutit veloergomeetrit, 30 minutit lihaseid ja siis otsustasin 20 minutit veel joosta ka. Nii kui jooksulindile astusin, sain aru et see saab olema mu elu raskemad 15 minutit (5 minutist loobusin kohe). Sörkisin juba võidukad 7 minutit, tundsin kuidas rütm tuleb sisse, hingamine läheb korda. Ja siis... Vaat siis tuleb trennisaali veeautomaadist vett võtma ilus kutt, rätik vöö ümber seotud. Et kuum saun olla jooma ajanud. Kes oleks lindilt maha kukkunud, kelle hingamine läks sassi, kelle rütm kadus välgukiirusel?


Aga see kroonis mu raske trenni :)

Hull värk

Mis te tahate öelda, et kõikidel Vollidel, Edgaritel ja muudel ilmselgeltnägijatel oli õigus ja sellest aastast tulebki üks horroraasta? Ja ma ei räägi siin praegu Islandi jökullist. Ma räägin mind ümbritsevaid ja kalleid inimesi tabavatest saatuselöökidest, minust endast rääkimata.


Üks hull uudis teise otsa. Varsti tellin maaletoojalt hulgi Depremini ja hakkan seda jagama kõigile. (Sest see ikka veel aitab, vahepeal unustasin võtmata, sest tuju läks superiks aga siis tabas masendus jälle keset kõige ebasobivamat hetke).

Ükspäev lugesin lehest, et hullumaja on ülerahvastatud ja masendus murrab eriti noori inimesi. Ausõna, mul on hirmus tahtmine millegagi aidata. Omade jaoks ma olen alati olemas. Vähemalt üritan.

Selline naine ma küll olla ei taha!

Mis värk see on, et mõni mees näib arvavat, et just mina olen see tore inimene, kes võib nende naissuhete ajamisel neile nõuks ja abiks olla? Mis kuradi pärast peaks üldse mees ühe naise käest nõu küsima kuidas teise naisega liini ajada või kuhu ta viia?

Ausõna, ma ei tea mida sa pead endaga tegema kui üks neiu tahab sinuga väga-väga olla aga sind häirivad mingid pisiasjad.

Ausõna ma ei tea, millises kohtinguks sobivas kohvikus müüakse piparmündikakaod.

Ja ausõna, mul pole õrna aimugi, mida sa võiksid naisele kinkida, et ta rõõmu tunneks ja samas arvestades sellega, et raha pole sul raisata.

Kepikõnnilaupäevak

Kui sama asja on juba kaks laupäeva järjest tehtud on tegemist traditsiooniga. Linnalähedane maa - tundike kepikõndi - värske salat, võileivad ahjukana - traditsioon. Ja neid, kes ei osale, vat neid klatšitakse :)

Mehi klatšitakse ka. Näiteks, miks ei ole enam mehi, kes viiksid naisi teatrisse ja restorani. Õigemini küll, miks püsisuhtes mehed ei viitsi seda teha. Või siis viivad küll aga mitte oma naisi. Kuhu on kadunud vanaaegne romantika. Miks naised ise mehi pikali jooksevad ja mehed sellega täitsa ära rikuvad. Miks on elus nii vähe glamuuri ja kas tuleks veits tuure peale keerata, et lõbusam oleks.

Igatahes kindel on see, et seekordse kepikõnnimaratoniga olen ma ausalt välja teeninud nostalgilised singi-juustu pannkoogid Olümpia restoranis. :)