Ma vajaks praegu totaalselt üliõnnelike inimeste seltskonda. Kellel on kõik hästi, elu lill ja naeratus näol. Kellel kõik sujub, midagi ei äpardu ja suhted on ka kõik üliarmsad ja ilusad ja toetavad jne. jne.

Ma tahan näha kõrvalt, kuidas selline elu käib. Ma tahan neid vaikselt jälgida diivaninurgast. Ma tahan uskuda, et selline elu on olemas ja mingi valemiga on võimalik sinna jõuda. Vajan kinnitust, et elul on mõtet ja rabelemisel on mõtet.

Midagi head ka? ohei...

Tobe avarii ja sellega kaasnev ebameeldiv asjaajamine. Mulle sõideti sisse. Vigastusi palju ei ole aga mõned siiski. Süüdlane kaupleb ja vaidleb. Ei viitsi. Aga kuna paharett lasi mu nime guuglist läbi siis ta väga sõna võtta ei julge.

Elu ise. Kohe kuidagi ei taha laabuda. Ümberringi on kõik hästi, mõned abielluvad, teised lõbutsevad. Olen igale poole kutsutud. Tunnen nende üle tõsist rõõmu. Sõbrad teevad mu elu ilusaks - armastavad, tantsivad, rändavad, ühesõnaga elavad. Ja mina elan nendele kaasa.

Varsti nimetan oma blondiblogi ümber emoblogiks.

Tegelt ma suudan iseennast motiveerida küll tööd tegema. Vaatamata raskele ja pingelisele olukorrale või viletsatele kolleegidevahelistele suhetele. Alati ma mõtlen, et iga keeruline aeg, mis üle saab elatud, teeb mind targemaks ja kogenumaks.

Aga ma tahaks vahel, et mu püüdlusi hinnatakse. Et keegi mainiks mokaotsastki, et minu pingutusi on märgatud. Et see, et asjad sujuvad ja küsimused on lahendatud ja probleemid juba eos ära sorteeritud - et see on hiiglama suur töö kuigi nähtamatu.

Käisin üle pika aja trennis. Vahepeal olid ajad nii kiired - pühad, eksamid, möllud, suusapuhkused jne. Nüüd võtsin end taas käsile. Kõigepealt muidugi soetasin motivatsiooni suurendamiseks uued spordirõivad :) Ja siis tegin väikese jooksutrenni...

Pärast trenni solaariumisse sõites tõmbas aga mu trennist vaevatud jala säärelihas niimoodi krampi, et oioioioi. See jalg, millega sidurit vajutatakse. Päris nõme on sõidu pealt avastada, et sa ei saa käiku vahetada. Tagant ligines ka üks hullunud, ridade vahel sügelev-süstiv bemarivend.
Mis seals ikka - avariituled peale ja säärelihast masseerima. Seni kuni sõita jälle sai.

Tänahommikul autoomaniku rõõmud aga jätkusid. Selgus, et auto taga olev klaasikilluhunnik ei ole pärit mõne jota mahakukkunud õllepudelist vaid krt, minu auto tagaklaas mureneb vaikselt tükkideks. Mis müstilisel kombel ta öösel katki on läinud, jääbki teadmata. Kõne minu õukonna ihumehaanikule aga rahustas mind maha, kõik sujub ja varsti saab uue klaasi ette ka.

Võite mulle tööd pakkuda. Sest mul on k-õ-r-i-n-i. Tahan puhata ja mängida ja teha tööd ka millegi muu kui raha pärast.

Oskan hästi organiseerida, kirjutada, kooke küpsetada ja inimestega suhelda.

Jeesus, vahel ma jään mõtlema.

Kuidas ma olen põhimõtteliselt endal püksid jalast pingutanud, teinud hulgaliselt skeeme ja seadnud eesmärke, läbinud erinevaid enesearenduslikke koolitusi ja õppinud oma ajumahu kolmekordseks. Aga ikkagi. Aga ikkagi on mul jätkuvalt "tühjade pihkude tunne" ja puudus elurõõmust.

Elu pole nagu üldse selline nagu ma tahaks, et ta oleks. Et igas päevas oleks raha, romantika ja kalamari :) Kusjuures võibolla isegi on, niimoodi ülekantud tähenduses öelduna. Aga selle nägemist varjutab tihe hall masenduseloor. Ja siuke tunne on, et teisepool loori särab tuhandevärvilisena minu elurõõmu-vikerkaar ja mina, raisk, ei saa seda kätte.

Eks ta üks järjekordne ving oli.

Gripp on murdnud maha kõik mu lähikondsed. Lapse, superkangelase ja parimad sõbrad. Ainult mina üksi püsin püsti. Kraadin küll igal õhtul a ikka näitab 36,8. Tunnen ennast raudnaelana, midagi ei hakka mulle külge.

Karta on, et see saaga nii ilusti ei lõpe. Tavaliselt tuleb rünnak sealt, kust oodatagi ei oska. Näiteks murran jala kontsadel jääl tippides.