Tulen perekonnast, kus tunnetest ei räägita.
Olen omandanud perfektse oskuse tõmbuda pea täielikku eraklusse ja vaikusse, kui enam probleeme taluda ei jaksa. On vaid paar inimest, kes teavad, mis mu elus hetkel tegelikult toimub. Kes on kursis, kuna oskavad küsida õigeid küsimusi ja tunnevad mu hääle igat varjundit. Ma olen kui lahtine raamat neile, kes mu sõnadeta keelt mõistavad. Sest ise ma reeglina ei räägi.
Üks mu kunagine noor sõber, teatas, et ta ei saagi minust kunagi aru saama kui ma ei räägi temaga. Ometi on minust nii lihtne aru saada – vaikus tähendab, et midagi on halvasti. Vaikus tähendab seda, et ma mõtlen, üritan analüüsida, üritan aru saada. Ja mõndasid asju pole lihtsalt mõtet rääkida, sest rääkimine ei muuda midagi. Ja mõne asja puhul kardan, et kui räägin siis kaotan kontrolli olukorra üle. Nii lihtne on ennast sõnadega paljastada, jäädes kaitsetuna ja haavatavana ootama vastusõnu. Palju lihtsam on hoida suu kinni ja uskuda, et nii on sinu käes ohjad.
Samas vajan minagi vahel tühjaksrääkimisi. Selliseid tühjaksrääkimisi, mis sisaldavad endas x-kogust martiinit ja millest järgmisel hommikul ei mäleta sõnagi. Aga tunne on hea ja mõnus nagu oleks puhastustulest läbi käinud ja kõik väljaütlemata asjad on pärast ärarääkimist tuhaks põlenud.
No comments:
Post a Comment