Saareblond piiga nurises, et miks mu blogis reisikirjeldust ei ole. Pean kahetsusega nentima, et mul puudub oskus Gerald Durrelli kombel seda imepärast saart ja õhkkonda kirjeldada ja seetõttu pole ma isegi katsetanud.
Aga nagu alati olen ma rahva soovide osas vastutulelik olnud. Nii ka seekord.
On ütlemata positiivne reisi juures, kui lend kestab ainult 3 tundi ja 15 minutit. Eriti seetõttu, et olin paigutatud istuma sõbrannast eraldi ja inimese kõrvale, kellest ma isiklikel põhjustel absoluutselt lugu ei pea. Sihtkoht oli oma territooriumilt niivõrd tilluke, et lennuk maandus põhimõtteliselt patsti maha ja tõmbas siis kohe pidurit nii, et kere värises. Vastasel korral oleks saar enne otsa saanud.
Teine positiivne üllatus oli meie apartment- hotell. Otse loomulikult oli see kõige ilusam, mugavam, armsam ja parim. Ning seda ainult kahe tärni eest. Ja vaatamata sellele, et nädala peale eraldati meile ainult kaks ämblikuvõrguõhukest rulli tualettpaberit.
Päevad olid ühesõnaga öelduna puhkust täis. Kivide tagasilangemise krabin koos randa tulnud Joonia mere lainega, Korfu tuultest parkunud ihu, oliivipuude otsas sirisevad tundmatud putukelukad, muudest puudest kõrgemale sirutuvad küpressid, sini-sinine-tulisoolane soe meri ja puude rohelusega kaetud mäed. Siinkohal tunnengi puudust hr. Durrelli oskusest kirjeldada kogu seda hunnitut loodust ja tunnistan oma võimetust. Aga ilus oli.
Saarel elasid ainult ilusad ja sõbralikud inimesed. Ma pole kogu elu jooksul kokkugi saanud nii palju õhusuudlusi ja mitmekordset kinnitust, kui vapustav naine ma ikka olen ja et ma ei näe üldse oma vanuse järgi välja. Ma ei hakanud üldse kaalumagi nende komplimentide teaduslikult tõestatud aluseid, vaid lasin lihtsalt ilusatel sõnadel oma kõrvast sisse vuliseda.
Söögi ja joogi peale kulus hämmastavalt vähe raha. Ja mitte sellepärast, et me söönud ja joonud poleks. Kohalik pita gyros maksis max 2 eurot ja täitis kõhtu sama hästi kui 7 eurone praad. Oma hotelli läheduses oleva poe ostsime me odavast valgest veinist täitsa tühjaks nii, et hiljem pidime oma saaki tunduvalt kaugemalt koju tassima.
Ööelu….. hmmm.
Tahaksite teada jah??? :) No need, kes teavad mind, need teavad. Aga ilusad Itaalia poisid kõrvalmaja rõdul sumedas öös itaalia serenaade laulmas - see oli elamus. „Avanti populi“ laulu oskasin isegi kaasa ümiseda.
Korfu on Armastuse Saar. Vähemalt mina tundsin, et armastus asub just siin saarel. Ja kunagi ma lähen sinna tagasi – Temaga…
Aga nagu alati olen ma rahva soovide osas vastutulelik olnud. Nii ka seekord.
On ütlemata positiivne reisi juures, kui lend kestab ainult 3 tundi ja 15 minutit. Eriti seetõttu, et olin paigutatud istuma sõbrannast eraldi ja inimese kõrvale, kellest ma isiklikel põhjustel absoluutselt lugu ei pea. Sihtkoht oli oma territooriumilt niivõrd tilluke, et lennuk maandus põhimõtteliselt patsti maha ja tõmbas siis kohe pidurit nii, et kere värises. Vastasel korral oleks saar enne otsa saanud.
Teine positiivne üllatus oli meie apartment- hotell. Otse loomulikult oli see kõige ilusam, mugavam, armsam ja parim. Ning seda ainult kahe tärni eest. Ja vaatamata sellele, et nädala peale eraldati meile ainult kaks ämblikuvõrguõhukest rulli tualettpaberit.
Päevad olid ühesõnaga öelduna puhkust täis. Kivide tagasilangemise krabin koos randa tulnud Joonia mere lainega, Korfu tuultest parkunud ihu, oliivipuude otsas sirisevad tundmatud putukelukad, muudest puudest kõrgemale sirutuvad küpressid, sini-sinine-tulisoolane soe meri ja puude rohelusega kaetud mäed. Siinkohal tunnengi puudust hr. Durrelli oskusest kirjeldada kogu seda hunnitut loodust ja tunnistan oma võimetust. Aga ilus oli.
Saarel elasid ainult ilusad ja sõbralikud inimesed. Ma pole kogu elu jooksul kokkugi saanud nii palju õhusuudlusi ja mitmekordset kinnitust, kui vapustav naine ma ikka olen ja et ma ei näe üldse oma vanuse järgi välja. Ma ei hakanud üldse kaalumagi nende komplimentide teaduslikult tõestatud aluseid, vaid lasin lihtsalt ilusatel sõnadel oma kõrvast sisse vuliseda.
Söögi ja joogi peale kulus hämmastavalt vähe raha. Ja mitte sellepärast, et me söönud ja joonud poleks. Kohalik pita gyros maksis max 2 eurot ja täitis kõhtu sama hästi kui 7 eurone praad. Oma hotelli läheduses oleva poe ostsime me odavast valgest veinist täitsa tühjaks nii, et hiljem pidime oma saaki tunduvalt kaugemalt koju tassima.
Ööelu….. hmmm.
Tahaksite teada jah??? :) No need, kes teavad mind, need teavad. Aga ilusad Itaalia poisid kõrvalmaja rõdul sumedas öös itaalia serenaade laulmas - see oli elamus. „Avanti populi“ laulu oskasin isegi kaasa ümiseda.
Korfu on Armastuse Saar. Vähemalt mina tundsin, et armastus asub just siin saarel. Ja kunagi ma lähen sinna tagasi – Temaga…
2 comments:
Mul õnnestus see putukelukas pildile püüda. Ta nimi peaks olema tsikaat. Pildistatud küll Kreetal, mitte Korful.
Laul on ilusam kui välimus. aga see vist käib kõigi isaste kohta :)
Post a Comment