Raisk, kas elu ikka peab olema ühel hetkel tippsuper ja teisel hetkel sügavmasendavmust augusolek või on see mingi minu isiklik eripära? Kohati on küll selline tunne, et fakk, mängige teie edasi, mina enam ausõna ei viitsi… Laske mul lihtsalt olla. Ärge pärige ega üritage aidata. Ehk kokkuvõttes: 4 nädalat puhkust, et normaalseks inimeseks muutuda ja 4 päeva tööl, et olla taas seesama iseendaga ja maailmaga puntrasolev hädapätakas.
Ma tean oma harjumust, et kui asjad kipuvad kreeni minema, siis ma tahan palju kirjutada. Peamiselt oma lillade kaantega päevikusse. Aga vahel ka ekspluateerides oma blogi. Täna olen kasutanud mõlemat varianti, pluss tunniajast telefonikõnet ühe kalli inimesega, ja ikka ma istun unetuna oma läppari taga ja toksin tähti arvutisse. Tean, et kell on palju ja homme on tööpäev – ah, mis siis! Kuidas ma ikka lähen magama, peas tiirlemas kümme tuhat mõtet.
Kuidas on nii, et masendusse kukkumine käib ühe nanosekundiga aga sellest välja tulemine võtab tohutult energiat ja tahtejõudu? Kuidas suudab sigaretisuitsuhõng mu juustes mind panna silmapilguks end hästi tundma?
Ja kas peab kuumal augustiööl ikka kogu insektaarium lahtisest aknast sisse lendama? Aga ma näitasin neile, kuidas mu tolmuimeja võimsusega max 1400 watti imeb vilinal lae puhtaks.
No comments:
Post a Comment