Nutsin kunagi ta embuses ja lõuga ta tätoveeritud õlale toetades hingevalu välja.
Täiesti tühjas korteris naaldusin aknalaual istuva tema vastu, kavatsemata vesistama hakata. Vaatasin mittemidaginägeval pilgul üle ta õla aknast välja, tundsin ta soojust ja lõhna. Ja see kõik ajas mind nutma, sest just sel hetkel jõudis minuni teadmine, et ma olen kõigest ilma jäänud.
Sellesama hetke eest hindan ma teda siiamaani, vaatamata ta tänasele ja kohatisele ülimale troplusele ja mõttetule mittesuhtlemisele. Vaatamata sellele, et me mõlemad teeme nägu, et midagi pole kunagi olnudki. Sa hoidsid mind nii nagu ei keegi teine…
No comments:
Post a Comment