Ahh, kuidas mulle meeldivad iseenese auks korraldatud õhtud. Eile juhtus see täiesti spontaanselt, täiesti etteplaneerimatult. Tahtsin ilmtingimata minna Edit Piafi filmi vaatama, kasvõi üksi, kui keegi kaasa poleks tulnud. Juhtumisi tabasin aga saareblondi piiga tööpäeva lõpus, kes peaaegu kohe rõõmsalt nõus oli minuga ühinema.
Piafi-film oli võrratu! Kuulsate inimeste elulood on üldse põnevad. Vahel isegi saab enda pisi-pisikese ja ülimalt tavalise eluga paralleele tõmmata. Või siis kergendatult ohata, et sellist elu poleks küll tahtnud elada. Edit Piafi elu oli just see, mille elamisega mina poleks hakkama saanud. Ta elu oli niivõrd intensiivne ja täis traagikat. Iga filmis lauldud või kõlanud laul tõi mul külmavärinad üle keha. Kuna mul endal igasugune musikaalne kuulmine puudub, siis annab mu keha külmavärinate abil märku, kui asi on hea. Nii ma siis värisesingi väga haige Edit Piafiga võidu palavkuumas kinosaalis filmi viimase loo ajal “Non, je ne regrette rien…“
Kui lummuses, kõndisin kinosaalist välja, täis elamust, mille Piafi laulud suutsid mulle anda. Kõik oli äkitselt nii helge ja ilus. Kõndisin lillemüüjate juurde ja ostsin ühelt toredalt onult sületäie mustjaspunaseid gladioole. Täiuslik - minu must pluus, valge seelik ja sületäis punaseid lemmiklilli.
Koju jõudes, pärast lillede põrandavaasi paigutamist ja nautides selle enesehellituseõhtu tipuks ostetud külma Yardeni veini klaasitäit, oli jälle taaskord see hetk, pärast mida võiks vabalt surra.
No comments:
Post a Comment