Naljakas tunne on. Kuidagi kahtlaselt helge ja lõbus. Vaatamata sellistele mittetoredatele tõikadele, et pean jälle tööl käima, mu kabinet on remondis ja ma sain kõige vähem preemiat. Kuigi mul on isegi natuke kahju oma maailmavalu maha jätta. See oli suht harjumuslik osa minu päevadest ja öödest.
Vahel harva veel kimbutavad mind intensiivsed igatsuse hetked, mis on ometi talutavamad, kui pidev puudus millestki või nimetu ja piinav igatsus, et täita mingit tühjust endas.
See tühjus on vist täidetud nüüd igasuguste vahvate käikude ja inimeste ja elamustega. Ja teadmisega, et ei pea olema keegi teine, kes sind uskuma paneb, et oled ilus, armas ja väärtuslik. Et eriti armas on ise endale peeglist otsa vaadata ja avastada, et sa täitsa meeldid endale ja peale selle on sul veel kari toredaid inimesi ümber, kes umbes sama hästi arvavad.
Ja kas saab olla ilusamat sms-i kui tütrekeselt reisi ajal saadud „Igatsen! Sind.“
No comments:
Post a Comment