Ma hakkan nüüd aru saama , mis A.H. Tammsaare mõtles, kui ütles, et „Tee tööd siis tuleb ka armastus“…. armastus töö vastu. Juba mõnda aega on kogu mu elu, hobi, ajaveetmise viis ja suhtlemiskoht töö, töö, töö.
Mida rohkem ma tööd teen, seda rohkem tuleb mul tööülesandeid juurde. Kaval oleks vaikselt istuda ja saamatut nägu teha. Või siis teatada legendaarsel kombel ja halekiunuval häälel:„Ega mina ei tea midagi, ma olen ju ainult sekretär!“ Aga seda ei luba kahjuks mu südametunnistus ja kohusetunne. Ikka ütlen rõõmsalt „Saab tehtud!“. Ja teengi ära. Ka nädalavahetustel.
Ainult, et kui mu käest küsitakse, et mida sa teed siis ka, siis ma ei oska midagi vastata. „Kõike!“ oleks õige vastus aga kes seda usub?
Mida rohkem ma tööd teen, seda rohkem tuleb mul tööülesandeid juurde. Kaval oleks vaikselt istuda ja saamatut nägu teha. Või siis teatada legendaarsel kombel ja halekiunuval häälel:„Ega mina ei tea midagi, ma olen ju ainult sekretär!“ Aga seda ei luba kahjuks mu südametunnistus ja kohusetunne. Ikka ütlen rõõmsalt „Saab tehtud!“. Ja teengi ära. Ka nädalavahetustel.
Ainult, et kui mu käest küsitakse, et mida sa teed siis ka, siis ma ei oska midagi vastata. „Kõike!“ oleks õige vastus aga kes seda usub?
No comments:
Post a Comment