Eesti naine on ikka kõige ilusam siis, kui tal on üll linased undrukud ning ta käib patside lehvides küünalavalgel mööda küüni ja leelotab. Imeline vaatepilt. Nii imeline, et selle nägemiseks tasus ära kannatada 2-tunnine sõit Naissaarele ja pea sama pikk sõit tagasi. Ja seda minul, kes ma absoluutselt meresõitu ei kannata.
Veljo Tormise „Naistelaulud“ on asi, mida võin soojalt soovitada, kui otsitakse midagi otse hingeminevat ja puhtalt eesti juurejuurdeminekuasja. Rääkimata Naissaare romantikast, veoautodest ja roosipõõsastest. Ning kui seda merd ees ei oleks siis ma võiks isegi tihedamalt Kaljuste kultuurimaja külastada.
Tagasisõit oli jällegi kogemus. Läbiraputatuna naiseksolemise lauludest mõtisklesin tasahilju meretuule käes omaenda olemisest. Paljud asjad said selgemaks ja mitmed mõtted said mõeldud. Silmapiir sai selgemaks ning tee eesmärkide juurde muutus laiemaks. Vähemalt tunne oli selline. Kas midagi ka tegelikult muutus, eks seda näitab aeg.
Mäng on ümber pööratud.
No comments:
Post a Comment