Homme hakkan elama

Idiotism pidavat olema see kui inimene idioodi järjekindlusega usub, et homme tuleb parem päev ilma, et ta oma elus mingeid muudatusi teeks.

Ma tean seda tunnet. Ma hoian kõvasti oma status quo´d. Ja usun igal hommikul, et täna tuleb parem päev. Ja jõuan igal õhtul imestada, et mu päev oli jällegi samasugune nagu kõik teised. Midagi ei muutunud, miski ei üllatanud.

Aga miks pidigi muutuma? Kas ma riskisin millegagi, tegin midagi ootamatut? Ei. Ma sõitsin tööle tavapärast marsruuti pidi, täpselt samal kellajal, mis iga päev. Istusin koosolekul, vastasin telefonikõnedele, ei käinud lõunal ja lülitasin arvuti kell 5 välja. Sõitsin tagasi koju tuttavat teed pidi. Toimetasin kodutoimetusi, vaatasin telekat, lugesin raamatut ja läksin magama. Et hommikul taas tõusta ja sama ringi uuesti alustada.

Miks ma seda teen? Ega ma täpselt ei teagi. Tean vaid, et rutiin on turvaline, ei tee haiget. Sõbrad on turvalised, uued tuttavad mitte. Hea on olla, kui miski ei muutu. Kui miski ei pane emotsioneeruma, ei vii endast välja ega tekita stressi. Hea on oma elu elamist edasi lükata. „Küll ma kunagi hiljem teen“ luban endale ja lükkan kõik huvitavad suhte- või reisipakkumised tagasi.

Kahjuks on nii seatud, et see mis elus tulema peab, tuleb varem või hiljem ja peitu pugeda selle eest ei õnnestu. Siin ei aita ka hoolega püstitatud turvatsoon. Ikka murrab mõni inimene rutiinist läbi ja nõuab jalgu trampides su tähelepanu, hoolimist ja armastust. Anna andeks, ma ei taha praegu neid tundeid.

Ma tean koletäpselt asju ja olukordi, mida ma ei taha. Ja universumi seaduste kohaselt sa saad just seda, millele sa kõige rohkem mõtled. Ehk siis teretulemast kõik asjad, mida ma ei taha! Ma kohe tõmban neid ligi nagu magnet.

Äkki hakkaks jälle elama? Homme näiteks? Või ülehomme…