Sõidan, kaks puukarbis juustu külakostiks kaasas, mööda pikka puiesteed, et keerata õigel hetkel ühele romantilisele väiketänavale. Seal asub üks kena maja vapustavalt lõhnava roosiaiaga ja mind on kutsutud sinna lõunale. Pikale, patusele lõunale, millest tööinimesed ainult unistada võivad.
Vaat see on elu…Pärast hilist ärkamist maanduda valges lehtlamajakeses kaetud laua taga ja lobisemise kõrvale nautida päikesepaistet ning imehead valget veini. Süüa üle pika aja isetehtud toitu. Üksi kodus olles pole ju suurt mõtet kokata, kuna mulle meeldib, kui seltskond on laua taga ja lõunasöök hõlmab endas nii selle tegemist kui üheskoos nautimist. Kuigi ma tunnistan seda väärarusaama ja teoorias tean, et ka mina üksi olen piisavalt tähtis persoon, et süüa head sööki kenasti kaetud laua taga.
Oi, kui te aimaks, kui lihtne on mind toiduga ära võluda. Serveeri kenasti, kasuta õigeid maitseaineid, sobita juurde vein ja pane lauale korvitäis pehmeid kuklikesi – ja ma olen igavesti Sinu! (no mitte päriselt muidugi). Kui te veel teaks, kuidas ma sisemiselt värisen ihast limpsida söögi lõpetuseks taldrik viimsestki heast kraamist puhtaks. Aga seda ma muidugi ei tee, mingis osas on ema kasvatus siiski vilja kandnud.
Tänase päeva jooksul tuvastasin ma endal veel kaks hiljuti tekkinud sõltuvust – tetris ja Futurama. Nendel aegadel, kui MTV-st parajasti Futuramat ei näidata ja ma parajasti ei söö, mängin ma tetrist. Uskumatu, milline kaif on neid vingerdisi paika sättida. Eile öösel olin juba magama läinud, kui tundsin, et - ei, ma pean ühe mängu veel teha saama. Ja siis ma püstitasingi uue isikliku rekordi. Geniaalne mäng.
Geniaalne puhkus.
Vaat see on elu…Pärast hilist ärkamist maanduda valges lehtlamajakeses kaetud laua taga ja lobisemise kõrvale nautida päikesepaistet ning imehead valget veini. Süüa üle pika aja isetehtud toitu. Üksi kodus olles pole ju suurt mõtet kokata, kuna mulle meeldib, kui seltskond on laua taga ja lõunasöök hõlmab endas nii selle tegemist kui üheskoos nautimist. Kuigi ma tunnistan seda väärarusaama ja teoorias tean, et ka mina üksi olen piisavalt tähtis persoon, et süüa head sööki kenasti kaetud laua taga.
Oi, kui te aimaks, kui lihtne on mind toiduga ära võluda. Serveeri kenasti, kasuta õigeid maitseaineid, sobita juurde vein ja pane lauale korvitäis pehmeid kuklikesi – ja ma olen igavesti Sinu! (no mitte päriselt muidugi). Kui te veel teaks, kuidas ma sisemiselt värisen ihast limpsida söögi lõpetuseks taldrik viimsestki heast kraamist puhtaks. Aga seda ma muidugi ei tee, mingis osas on ema kasvatus siiski vilja kandnud.
Tänase päeva jooksul tuvastasin ma endal veel kaks hiljuti tekkinud sõltuvust – tetris ja Futurama. Nendel aegadel, kui MTV-st parajasti Futuramat ei näidata ja ma parajasti ei söö, mängin ma tetrist. Uskumatu, milline kaif on neid vingerdisi paika sättida. Eile öösel olin juba magama läinud, kui tundsin, et - ei, ma pean ühe mängu veel teha saama. Ja siis ma püstitasingi uue isikliku rekordi. Geniaalne mäng.
Geniaalne puhkus.
No comments:
Post a Comment