Elu on mind hoidnud. Rõhuv enamus mu lähedastest on olnud heasoovlikud ja ausad. Mõningad erandid – valetajad, nuhkijad, ärakasutajad – on olnud pigem kinnituseks reeglile. Seetõttu on mul õnnestunud säilitada elus ja suhetes teatud naiivsus. Ehk nagu öeldakse, ma tahan uskuda, et kõik inimesed on ilusad ja head.
Ma kannatan hirmsasti, kui inimene, keda olen usaldanud, tõmbab mul tooli alt. Ma ei suuda seda lihtsalt uskuda. Ja olen kuri enda peale, et kuidas ma ometi võisin nii loll olla. Kuni järgmise korrani. Ma ei näe läbi käitumismustreid ja –skeeme, mis võiksid hoiatada saabuva, mittemeeldiva tulemuse eest. Räägin ise seda, mida mõtlen ja usun, et kõik inimesed teevad sedasama.
Kuidas oleks üldse õige? Olla eluvõõras ja uskuda inimestest head või olla parandamatu küünik ja eeldada, et kedagi ei tasu usaldada, sest siis tõmmatakse sulle koheselt müts silmini pähe? Ma vastust ei tea selle küsimusele aga ma olen leidnud ühe hea variandi. Mul, naiivitaril, on lemmikbeib, kes on pisut küünik. Nii, et kui ma lendlen ringi nagu Vinnie Puhhi õhupall siis ta oskab õigel ajal nöörist tagasi maa peale mind tõmmata. Et ma kuskile puuoksa vastu ei lendaks ja pauguga katki ei läheks…
Lisaks sellele ostsin endale D. Colemani raamatu „Sotsiaalne intelligentsus“ ja kavatsen suhetes targaks saada.
No comments:
Post a Comment