Järelemõtlemiseaeg

Viis päeva ja tuhat kilomeetrit hiljem olen… mis ma olen?

Olen jälle veidi minaisem. Avastasin enda jaoks kohti ja inimesi ja olukordi, mis mulle meeldivad. Mulle meeldis putukasuminast täidetud rammus maatuul, mis tõi minuni liilialõhna, kui ma istusin aiatoolis ja lugesin pärastlõunapäikeses Laanemi „Väikesi vanamehi“. Mulle meeldis nokka plagistav kureisand, kes maandus lähedalasuva elektriposti otsa just siis, kui ma, rätik ümber, saunast väljudes jahutust otsisin. Mulle meeldis hotelliaknast avanev hunnitu vaatepilt Riia linnale ja ühele kaunikuplilisele Vene kirikule. Mulle meeldisid ilusad, hoolitsetud ja jumalikult lõhnavad Läti poisid. Mulle meeldis jalutada üksi piki Emajõge linna poole, et kohtuda toredate inimestega. Mulle meeldis, et kuskile polnud kiiret ja et keegi ei helistanud.

Mõned inimesed, perioodid, kohad tahaks seevastu lihtsalt ära unustada. Unustada, et oli keegi, kes siis kui ma maal raamatut loen, tuleb palja ülakehaga ja higisena ning naeratab või ütleb midagi toredat. Unustada, et mõned paigad teevad siiani veidi haiget. Unustada, et on olemas inimene, kes mind pidevalt maha jätab ja siis kui mina seda teen, süüdistab mind selles, et „Sinu mahajätmised on palju tõsisemad“. Unustada, et olen olnud rumal ja lasknud vastupanuta oma ellu trampima palju selliseid inimesi, kes seda väärt pole olnud.

„Ise tead!“ kuulen pidevalt. Ja teangi. Kes siis veel, kui mitte mina?