no love, ... or rock`n roll

Lugesin või kuulsin eiteakust sellist teooriat, et üksildus on vaimne ja üksindus füüsiline seisund. Kuid kuidas defineerida seda seisundit, kui olen kaks päeva ihuüksi kodus ja loen Marquezi raamatut „Sada aastat üksildust“? See on seisund, millest enam rohkem üksinda või üksildane ei anna olla. Mitte, et ma õnnetu oleks. Eneseavastamiserõõmu on endiselt küllaga. Kuigi vahel tundub, et kõige julmem on jätta inimene üksi ta enda mõtetega. Siis sa lihtsalt pead neid mõtlema ja enesele ausalt silma vaatama ja nägema asju, mida sa tegelikult heameelega pigem väldiks. Käisin ükspäev Kumus ja muuhulgas vaatasin üle Wiiralti näituse „Kirg“. Detailne ülevaade pealiskaudse elu rõõmudest ja naudingutest. Seks, alkohol ja mängud. Erinevad tahud naudingu saamise ja jagamise tungidest. Ei saa salata, et hedonism on mind alati võlunud. Tahtmine vastutustundetult juua, lollusi teha ja lulli lüüa on niivõrd vastupandamatud, et hetkel olen valinud mõistuse häält kuulda võttes teise äärmuse. Üksinduse ja üksilduse. Kas ma olen õigel teel? Puhkus: teadmine, et mu tegelik päevarütm 12.00-04.00 ei klapi absoluutselt tööpäevarütmiga 7.00-23.00, ei tee tööleminekut üldse kergemaks. Kuidas ma siis mängin poole ööni tetrist ja mullimängu, ahh?