Kodus

Üks inimene teatas mulle täna põlglikult: „Mida sa ikka õhtul teed, istud kodus ja nokid nina.“

Kodus istun ma küll. Nina ei noki. Lihtsalt naudin. Sest ma aiman, et kunagi ma igatsen taga neid vaikseid ja mõnusaid koduseid üksiõhtuid. Et ei pea kellelegi süüa tegema. Et koju tulles ei pea kohe tööriideid koduriiete vastu vahetama, et lapsele head eeskuju näidata. Vaid võib kõigepealt tööriietega lehte lugeda ja võileibu süüa ja siis pool õhtut topi ja püksikute väel rätsepistes voodil istuda ja internetis surfata. Leida üks lahe blogi, kus kena neiu teatab, et seni, kuni mind veel nikutakse nii ilusti, seni ma end kasti ei pane, mis saab edasi, mida iganes...

Siis tõmmata rõdul õhtupäikese käes ja pehmesse tooli surutuna sigarillot ja vaadata kuidas kõrvalasuva eramaja aias musklis noormees kasvuhoone kallal askeldab. Ehitab vist.

Siis segada endale rumm ja coca-cola ja asuda oma raamatu kallale. Kuulata kirjutamise kõrvale kõvasti Smilersi armastuslaulude plaati. Vaadata MTV pealt Futuramat. Ma alles õpin enda seltskonda nautima aga see vabadus teha mida iganes, mis pähe tuleb, on hämmastav!