Tundesõltuvus

Mulle tundub täna hommikul, et olen teinud ühe tähtsa avastuse. Õigemini küll näen enda ees praegu tervikpilti, mille tükid kogunesid kokku suht pika aja jooksul. Ma näen kui laastav võib olla tundesõltuvus.

Olen saanud nüüd juba päris mitu kuud nautida tundevõõrutusravi ehk tunnetevaba aega. Mõned välgatused on küll olnud, kuid mitte nii olulised, et oleksid jõudnud sõltuvust tekitada või haiget teha. Vahel jõudsin just vahetult enne kõikehaaravasse tundekeerisesse sissekukkumist paar sammu tagasi astuda ja öelda endale, et ei kallis, seda sa nüüd küll tunda ei taha…

Hetkel võin kätt südamele pannes öelda, et mu organism on tundesõltuvusest täiesti vaba. Ja seda alles täna, kui ma olen nii vana kui ma olen ja nii kaua kui ma ennast neiupõlvest mäletan, olen ikka kellegi järgi õhanud ja kellegi pärast kurvastanud.

Ma näen ennast ja ma tunnen ennast. Ma tean, mida ma tahan ja mida ma kindlasti ei taha.

Ma olen iseseisev naine. Yeah!