Ma tõesti väga vabandan selle inimese ees, kellele ma eile heleda häälega ja kätega vehkides üle Vanalinna tänavate hõikasin: „Tere vanaproua!”. Ma saan nüüd aru küll, miks sa kurja näoga olid, aga sa olid tõesti täpselt ühe minu hea tuttava nägu.
Ja sama soojaga ma võin vabandada ka oma sõbranna eest, kes autos demonstreeris mulle uue Kalevi kirsimarmelaadikommi sisu tema keele peal, mille ta pikalt suust välja ajas. Kahjuks juhtus seda nägema hoopis samal ajal meie autosse pilkuheitev kõrvalauto kena meesjuht, mitte mina.
No comments:
Post a Comment