Juhtusin pealtkuulma tütrekese tantsutrenni garderoobis kahe tüdruku omavahelist uhkustamist. No teate küll seda – „A mul on kodus Barbie maja, a mul on hobune”.
Dialoog oli lühidalt selline:
- A mul tuli isa järgi
- A mul tuli ema järgi
- A minu ema ja isa läksid lahku…
Ja veel kui uhkelt see viimane lause kõlas. Teisel tüdrukul polnudki sellele midagi vastu panna. Ju tema vanemad elasid õnnelikult (ja samas igavalt) koos, mis ei andnud mingit põhjust uhkeldamiseks.
Mul on tegelikult hea meel selle tüdruku üle, kellele ema ja isa lahkuminek ei ole mõjunud nii, et ta seda häbeneks või salgaks. Lastele on kombeks võtta ümbritsevat maailma just sellisena nagu ta on. Lahus siis lahus.
Üritan ka ise tänapäeva laste kombel omaks võtta uut peremudelit – mees, naine ja sinu-minu-meie lapsed. PhD Helen Fisheri („Miks me armastame”) teooria järgi harjusidki meie umbes 3,5 miljonit aastat tagasi elanud esivanemad elama ühe paarilisega koos vaid niikaua kuni üks laps korralikult jalad alla sai – ehk umbes neli aastat. Seda võiks nimetada ka ajutiseks monogaamiaks. Ning siis jõuabki H. Fisher järeldusele, et kalduvus pikaajalistes suhetes rahutuks muutuda, suhtest lahkuda ning uus paariline leida tuleneb ajast, mil ajutine monogaamia oli normiks.
Samas jälle leevendab H. Fisher samas raamatus mu pessimismi ühe uuringu käigus tehtud avastusega, et üle 20 aasta abielus olnud meeste ja naiste vahel püsis suurem romantiline kirg kui kõigest viis aastat abielus olnutel.
Tuleb vaid Õige Inimene leida…ja siis pidada vastu aastaid.
No comments:
Post a Comment