Võibolla ma oleksin luurel hea vestluskaaslane või oleksin nõus jagama sinuga oma viimast võileiba aga pärast esimest parempööret ma eksin ära. Pärast teist parempööret kaotan ma igasuguse suunataju ja pärast kolmandat parempööret satun ma paanikasse. („Kas sa keskenduda suudad?? – Ei suuda!!”)
Orienteerumine on üldse minu jaoks üks suur müstika. Kaardilugemisest ma ei hakka parem rääkimagi. Kunagi aeti meid koolis kehalise tunni ajal männimetsa algelise kaardi järgi orienteeruma. Eksimist vältida aitav trikk oli joosta paaris inimesega, kes oskas orienteeruda. Aitähh, Heidi – üksi ei oleks ma sealt metsast vist välja tulnud…
Nii, et teadke – ma olen alati nõus teid ootama metsa ääres kohvi ja kookidega aga luurele ma teiega ei tule.
2 comments:
kuule tsikk, aga kas mitte just selle ekslemise pärast pole meie shoppamis-tuur nii meeldejääv ;) pealeselle on trepid ja liftid ju samakeerulised kui parempöörded :P
Jah, sul on õigus. Helsingi ja Vantaa vahel ei oska igaüks ära eksida :) Aga meie - Sulnis Võrgutaja ja Algaja Seksikiisu - saime sellega hakkama!
Post a Comment