Härra Kaa

Härra Kaa on kurb ja nördinud, et talle nii vähe tähelepanu pööratakse.

Sest Härra Kaa on suur ja ilus, kui teda kiidetakse ja muutub väikeseks ja niruks, kui teda tähele ei panda või lugupidavat pai ei tehta. Kui öeldakse asju, mida Härra Kaa üldsegi kuulda ei taha, siis muutub ta pahuraks ja tusaseks või hakkab jooma suurtes kogustes alkoholi, et koledad hinnangud ära uputada.

Härra Kaa ei taha teiste elust ja olust üldse midagi kuulda. Sest see ei huvita teda. Milleks teiste mured-rõõmud, kui endalgi jääb eneseimetlemiseks vähe aega. Härra Kaale meeldib hirmsasti, kui naised tema järel karjas jooksevad ja samal ajal teda kõlaval häälel kiidavad ja imetlevad. Siis Härra Kaa rehmab meelitatult käega ja ütleb: „Ah, mis te nüüd…” aga ise on sisimas õnnelik kui 5-aastane jõnglane, kel õnnestus naabriplikale konn püksi pista.

Härra Kaa ei ole üldse harjunud sellega, et on olemas naisi, kes suudavad talle ja tema ilule vastu panna. Sest Härra Kaal on olemas kõik, mis ühel korralikul meesisendil olema peab. Ja selle loogilise jätkuna peaks naisi langema kui loogu tema jalge ette. Ja kui mõni ei lange, siis muutub Härra Kaa nõutuks ja satub segadusse.

Mulle tegelt Härra Kaa meeldib. Sest oma suures eneseimetluses ja –kindluses oskab ta olla nii armsalt totu. Teda on nii tore vaadata, kui ta suuri sõnu tehes ise ka ennast uskuma hakkab. Ja kui ta hetkeks eneseimetlemise ära unustaks siis poleks tal suurt häda midagi. Vaesel ajal või sõjaajal kõlbaks meheks küll.