26 June 2010

Kustile...

Olin raudkindlalt otsustanud 23. juunil kodus olla. Lihtsalt kodus olla, peidus kogu maailma eest ja mitte kellelegi seda öelda, et ma kodus olen. Sest ülekõige ma ei kannata, kui mind haletsema hakatakse. Kuigi tegelikult oligi mu seisukord üpris hale, seda tänu ühele energiaravile ja safranitablettide võtmise lõpetamisele. Umbes iga 15 minuti tagant tabas mind kontrollimatu nutuhoog.

Ja siis ütles ainus inimene, kelle hoolde ma ennast sellise nirukana üldse usaldaksin, et sõida kohe Lahemaale. Ma istusin autosse ja sõitsingi. Minu kallis Kusti oli mulle ette valmistanud imelised atraktsioonid - punetava metsmaasikavälu, tiibade kahinal üle taeva lendava luigepaari, täiskuu binokliga vaatamiseks, esivanemate kivikalmetele leiva viimise,kärulõkke, põdraliha, kilusalati ja hästi vahva seltskonna.

Sõitsin puruõnnelikuna (ja purukainena loomulikult) varahommikul kella 3 paiku linna tagasi, väljas oli valge ja päike tõusis. Kodus tõmbasin kardinad ette, panin oma öösel korjatud kimbu 9 -st õiest padja alla ja uinusin. Sest hetkest peale nutuhood lõppesid.

PS. Ma tegelt ei tahtnud üldse oma jaanipäevast kirjutada. Ja siis kui kirjutasin, tahtsin posti ära kustutada. Aga jätan ta siiski alles. Hiljem meenutamiseks, ajalooliseks mäluks. Ja toeks nendele, kes ka oma jaanipäevadel kurvastasid.

2 comments:

↔e said...

Nonäed...
mina ka kurvastasin.
Ja mõtlesin samuti, et ei kirjuta. Ja siis, et kustutan... aga ei kustutanud. Aga jätsin ka alles.
Aitäh et sa jagasid :)

JÄÄRAPLIKA: said...

Tänu 2 aasta tagusele väga ilusale jaanipäevale ei ole nüüdsed jaanid ka enam mu lemmikud. Olin samuti pisut kurblik... Aga olin koos sõpradega ja niisama chillgrill. Ei hakkagi sellest pikemalt kirjutama.

Mul hea meel, et Sa läksid Lahemaale ja nägid toredaid nägemusi ning veetsid kenasti selle õhtu. Seda oligi vaja. Samas on vahel vaja olla ka kodus, tõmmata kardinad ette ja nutta. Et siis saaks taas pisarad kuivatada ja naeratades päikesesse astuda :)