Täna oli siuke päev, et varahommikul tuli piknikukorv pagasnikusse pakkida ja lapse koolilõppu tähistama sõita koos klassikaaslasete, nende vanemate ja klassijuhatajaga. Lisaks toppisin autosse veel lapse hiiglasuure kohvri, et ta pärast piknikku koos isaga maale puhkama saata.
Laps üritas hommikul vara nägusid tegema hakata, sest ma ei andnud talle oma kaasaskantavat CD-mängijat, mis tänapäeva tehnika mõttes on piinlik uunikum. Ja ei andnud sel lihtsal põhjusel, et olime eksiga otsustanud talle kinkida koolilõpu puhul iPodi ja selle pärast piknikku talle ühiselt kätte anda. Aga seda ma ei saanud ju välja öelda. Ütlesin ainult, et parem oleks kui ta nägusid ei teeks, sest kunagi ei tea ette, mis elu tuua võib...
Ja kui me siis talle tema kingituse üle andsime, oli ta rõõmust keeletu. Ja ütles, et ah sellepärast ma ei võinudki hommikul nägusid teha :). Ja mina ütlesin, justjust.
Kui see tore piknik läbi sai, istus laps isaga ühte autosse ja mina üksi oma autosse ja kumbki keeras erinevas suunas. Minul veitsa nööris kõri ja tuju kippus langema. Et nüüd on päeva ilus osa läbi ja ma olen jälle hale ja üksinda. Ja siis äkki lajatasid mulle mu enda hommikused sõnad mööda pead - kunagi ei tea, mida elu tuua võib... Kust ma tean, et mu õhtu möödub nirult või nukralt? Lahe oleks, kui keegi suur ja tark, no nagu mina oma lapsele, teaks, mis kõik tore mind ees ootab, ja ütleks mulle ka, et KUNAGI EI TEA, MIDA ELU TUUA VÕIB.
1 comment:
täpselt nii :)
Mitte kunagi ei tea, mida elu tuua võib!
p.s. suureks ja targaks end ei tituleeri ;)
Post a Comment