Joon oma igareedest pisišampanjat ja mõtlen omaette sentimentaalseid mõtteid.
Kui kuradi faking hea ja ilus ning rikas peab olema mu järgmine mees, kui lähtuda teooriast, et iga asi on millekski hea ja et iga lõppenud suhte asemel tuleb ju uus ja parem. Käsi südamele, nii see on siiani muidugi olnud ka. Viimane oli juba päris hea variant.
Teine küsimus on muidugi see, kui kaua see aega võtab? Mis aja pärast ma üldse hakkan mõtlema, et ma olen taas saadaval. Et ma ei tõmbu kohese vastikusgrimassiga eemale, kui mingi onkel ööklubis käe mu õlale paneb. Lemmikbeib on juba lootusrikas muidugi, et kui ma nalja teen valusatel teemadel, siis on juba edusammud olemas.
Aga tegelikult on suht raske lasta minevikust lihtsalt lahti ja vaadata rõõmsa lootusega tulevikku. Või tunda rõõmu selle üle, mis oli ja olla õnnelik, et kõik ikkagi oli. Et sulle ikkagi anti see kena mees ja see ilus aeg. Mis siis, et ajutiselt.
Nagu näha, on mul veel pikk tee minna. Ma ärkan igal hommikul selle teadmisega üles ja lähen õhtul magama. Päev-päeva kaupa, tasapisi. Kuni järgmise suhteni. Ja siis juba elu lõpuni.
2 comments:
Ka mina joon täna shampanjat ja mull hakkas kenasti pähe. Kõlksutan su terviseks.
vaat, too elumees pani ühes kohas küll kümnesse, kui ütles,et mingi hetk elus on murdepunkt, kust edasi saavad olla ainult halvad ja veel halvemad valikud. sealt punktist ei tohi üle püüda ega üle mängida. muidu on tõega see oht, et võib jääda oma heade päevade haledaks varjuks.
ole selle üleotsimisega ettevaatlik.
raudselt pole ideaali olemas.
mis ei tähenda,et ma isegi raasugi kahtleks, et sina endale hea mehe leiad.
tark ei torma:)
Post a Comment