24 May 2010

Kangelasema ja supernaine

Omistan need tiitlid järjekordselt iseendale eduka nädalavahetuse eest, mis sisaldas mu enda ja mu tütreraasu sünnipäeva.

Kõik sai alguse päikeselise reede varahommikul, kui ma läksin kooli loengusse ja tahvlile oli kirjutatud: "Palju õnne, blond!". Mul oli kaasavõetud suur kommikott ja sellega seoses muidugi meenusid kõigile vahvad päevad lasteaia ajast. Eriti head pilti sai näha kindlasti õppejõud - terve audika täis mehi-naisi, šokolaadivõru ümber suu ja pidev paberikrabistamine.

Sünnipäevalõunaks sõitsime õe ja lapsega Tabasallu. Ma ei ole siiani ühtegi head põhjust leidnud, et Baby Backi minna. Kõht oli aga ultratühi ja päev oli ka super, siis miks mitte. Lisaks kõigele muule toredale (täiesti varjamata reklaam) on keset päeva 50 prossane ale. Ning kui muidu pakuvad söögikohad klientidele arve kõrvale kommi siis seekord pakkusime hoopis meie toredale ettekandjale kommi.

Sünnipäevakohvi jaoks sõitsin veel tiiru Piritale. Muidugi oli õde juba poolest päevast vihjanud mu vähe koperdavale kõnnakule. Selg hakkas vaikselt tunda andma, ilu asemel ma mugavust veel ei hinda, mis tähendas hommikust saadik 10- sentimeetristel kontsadel olekut.

Sünnipäevaõhtu möödus poes hulgaliselt sisseoste tehes, et lapse sünnipäevaks toidud, särgid-värgid valmis vaaritada. Misjärel vedasin kaks kotti küürus koormaeeslina käe otsas koju. Ja viskusin voodile, et seljale natukenegi puhkust anda ja veits sünnipäeva ja kadunud aastate puhul nuttu töristada.

Laupäeval varajane äratus, kerge kohvi, kostüümivalik õhtuseks peoks, spordiriided selga, kepid kaenlasse ja Maijooksule. Ilmselt viimast korda, sest antud ürituse formaat on muutunud mõnusast tervise- ja rahvaspordist õudsaks massiürituseks, kus tallatakse teineteise peal, torgatakse keppidega ja trügitakse. Sõbralikku koostegemise õhkkonda on palju vähemaks jäänud ja osad nagu ei taipaksi, et selle tasuta Soome reisi kättesaamine ei sõltu sellest, mitmendana sa finišisse jõuad. Ja need, kes tahtsid Otti näha, oleksid pidanud pigem jooksudistantsi valima.

Lihaste venitamiseks kodus aega eriti ei jäänudki. Paar tundi vaba aega kulus selleks, et kiirelt valmis teha lapse sünnipäevatort pühapäevahommikul laualepanemiseks ja kartulisalat tema peole kaasavõtmiseks. Kõiki produkte külmkapis vaadates tänasin end ja patsutasin õlale, et olin raatsinud oma sünnipäevaõhtu kulutada poeskäigule.

Lemmikbeibu ja tema automobiili kohalesaabudes oli mul juba kleit seljas ja võrksukk jalas :) Et sõita tähistama sõpradega minu sünnipäeva superlinnavaatega saunas roosat, vahvlitorudega sefiiritorti süües. Pidu sai naljaka punkti ööklubis, kus ausõna ei olnud ühtegi normaalset meest. Mina ei tea, kus nad see õhtu küll olid... Koju viis mind elutarkusi käisest puistav eakas taksojuht, kes arvas, et minusugune naine nüüd küll üksi ei jää. Kahtlaselt tuttavana kõlas see jutt, olen seda vist mõned aastad tagasi umbes sada korda kuulnud. Öise linna kohal sähvis välk ja ma olin totakalt õnnelik ja üldse mitte purjus.

Pühapäev. Varajane äratus loomulikult! Lapse sünnipäev, eelmisel õhtul oli ta isa juurde jäänud kui mina oma peol olin. Aga tema saabumisehetkel peab kõik tipp-topp olema, tort laual, kingitus pakitud ja päevakohased loosungid lambi küljes. Lisaks sellele kokku pakitud kõik sünnipäevapeo toidud, et täpselt kell 12.00 alustada hiilgava peoga Võlumaal. (väga armas koht muide). Pidu läks käima sellise hooga, et mitte aint lapsed ei hullanud vaid ka "mõned" (täpsemalt küll üks) täiskasvanud sattusid ekstaasi võimalusest proovida selga kohevaid printsessikleite ja pikajuukselisi parukaid. Suhteliselt kogemata torkasin plaadimasinasse mingi kohaliku lastedisko CD, mis tekitas täieliku tantsupalaviku ja kõik karglesid mööda tuba nii, et põrand põrus. Jah, täiskasvanud ka.

Lastepidudega on õnneks see vahva asi, et kella kukkudes on pidu läbi ja kõik suunduvad kodudesse. Oma last aga ei suuna ju väga kuhugi ja seetõttu oli järgmine üritus Keskkoolimuusikali eest saadud tasuta piletite realiseerimine KalevSpas. Laps sõbrannaga ujuma sokutatud, ise koju asju ära viima ja siis linna tagasi lapsele järgi. Selg hakkas kõvemini tunda andma. Õnneks olin selle päeva jalanõudeks valinud täiesti madalad papud.

Eelviimase üritusena küünla panek Toompeal Vene kirikus. Mina panin oma ja laps oma küünla, ise soovisime oma salajasemaid soove ja loodame kogu hingest, et need ka täide lähevad. Ilm oli ikka veel ilus, päikeseline õhtu vanalinnas jalutades.

Siis poodi lapsele kooliviimiseks komme ostma ja mulle järjekordset tordimaterjali, et tööle midagi viia. Koju jõudes avastasime mõlemad, et jubemõnus on ikka järgijäänud sünnipäevatoitu süüa. Kapis on veel tänagi kartulisalatit, viinereid ja maasika-vahukooretorti.

Ja saabuski see õnnis pühapäevaõhtune hetk, kui jalg astus üle läve koju, et jäädagi koju. Kook ahju ja lapse soovil "Avatari" film käima. Kook sai tunduvalt ennem valmis kui Pandora päästetud sai. Kui ma silmad kinni panin, valutasid vist kõik kohad mu kehas ja uni tuli peale nii kiiresti, et isegi ei meenunud, et Depremini-tablett jäi võtmata...

Selline nädalavahetus. Õnneks vaid kord aastas.

No comments: