31 March 2010

Monoloog

Sarah Kane,"Crave"

Ja ma tahan mängida peitust ja anda sulle oma riideid ja öelda mulle meeldivad su kingad ja istuda põrandal kuni sa oled vannis ja masseerida su kaela ja suudelda su jalgu ja hoida su kätt ja minna söögi järele ja mitte pahandada kui sa sööd minu toitu ja kohtuda Rudy’ juures ja rääkida mis päeval juhtus ja trükkida su kirju ja kanda su kaste ja naerda su paranoia üle ja anda sulle plaate mida sa ei kuula ja vaadata suurepäraseid filme ja vaadata jubedaid filme ja viriseda raadio üle ja pildistada sind kui sa magad ja tõusta üles ja teha sulle kohvi ja saiakesi ja minna Florent’i juurde ja juua keskööl kohvi ja lasta sul varastada mu sigarette ja mitte kunagi leida tikke ja rääkida sulle mida ma eile telekast nägin ja viia sind silmakliinikusse ja mitte naerda su naljade üle ja tahta sind hommikul aga lasta sul veel magada ja suudelda su selga ja silitada su nahka ja öelda sulle kuidas ma armastan sinu juukseid sinu silmi sinu huuli sinu kaela sinu rindu sinu perset sinu…ja istuda trepil suitsetades kuni su naabrid tulevad koju ja istuda trepil suitsetades kuni sina tuled koju ja muretseda kui sa jääd hiljaks ja hämmastada kui sa tuled varem ja anda sulle päevalilli ja tulla su peole ja tantsida kuni ma olen sodi ja kahetseda kui ma eksin ja olla õnnelik kui sa andestad ja vaadata su fotosid ja soovida et ma teaksin sind igavesti ja kuulda sinu häält oma kõrvas ja tunda sinu nahka minu nahal ja ehmuda kui sa vihastad ja su silm on läinud punaseks ja teine silm siniseks ja juuksed vasakule ja nägu idamaiseks ja öelda sulle sa oled suurepärane ja kallistada sind kui sa oled rahutu ja hoida sind kui sa oled haige ja tahta sind kui ma su lõhna tunnen ja solvata sind kui ma sind puudutan ja niutsuda kui olen su kõrval ja niutsuda kui ma ei ole ja lakkuda su rindu ja lämmatada sind öösel ja külmetada kui sa võtad teki ja higistada kui sa ei võta ja sulada kui sa naeratad ja aurustuda kui sa naerad ja mitte aru saada miks sa arvad et ma jätan su maha kui ma ei jäta ja imestada kuidas sa võid mõelda et ma iialgi sinu maha jätaksin ja imestada kes sa oled aga tunnustada sind ikkagi ja rääkida sulle puu-ingli võlutud metsapoisist kes lendas üle ookeani kuna ta armastas sind ja kirjutada sulle luuletusi ja imestada miks sa mind ei usu ja tunda nii et selle jaoks ei leia ma sõnu ja osta sulle kassipoeg kes mind armukadedaks teeb kuna ta pälvib rohkem tähelepanu kui mina ja hoida sind voodis kui sa pead minema ja nutta nagu laps kui sa lähedki ja saada lahti prussakatest ja osta sulle kingitusi mida sa ei taha ja võtta need jälle ära ja paluda sul minuga abielluda ja sa ütled jälle ei aga jätkata küsimist sest kuigi sa arvad et ma ei mõtle nii mõtlen juba esimesest korrast peale ja hulkuda linnas kui see on tühi ilma sinuta ja tahta mida sina tahad ja mõelda et ma kaotan enese aga teada et ma olen kaitstud sinuga ja rääkida sulle endast halvimat ja rääkida sulle endast parimat kuna sa ei vääri vähemat ja vastata su küsimustele kui ma parem seda ei teeks ja rääkida sulle tõtt isegi kui ma tõesti ei taha ja püüda olla aus kuna ma tean sa eelistad seda ja mõelda et see kõik on läbi aga jääda veel kümneks minutiks enne kui sa viskad mu välja oma elust ja unustad kes ma olen ja püüda sulle lähemale saada kuna sinu tundmaõppimine on ilus ja pingutust väärt ja rääkida sinuga halvas saksa keeles ja rääkida sinuga veel halvemas heebrea keeles ja magada sinuga kell kolm hommikul ja kuidagi kuidagi kuidagi edasi anda natuke sellest masendavast lõppematust vallutavast tingimusteta kõikehaaravast südantrikastavast mõistustavardavast jätkuvast lõppematust armastusest mis mul on sinu vastu

2 comments:

JÄÄRAPLIKA: said...

See on ikka hullult hea monoloog! :) Mul on endale see salvestatud ja aeg-ajalt loen ning nüüd sinu blogis tuli jälle deja vu tunne peale ;)

LegaalneBlond said...

Tõesti, tõesti :)
Pole mõtet endal hakata sõnu ritta seadmagi, kui keegi on niivõrd täiusliku asjaga hakkama saanud. Kõik muu tundub selle kõrval haleda lalinana.