03 March 2010

Tujurikkuja

Ükspäev helistati mulle pangast. Pangast, millega ma suhtlen vaid nii palju kui see on hädavajalik. Näitsik üritas mulle mingit asja maha müüa - misiganes see ka polnud, saage aru, ma ei ole huvitatud!

Siis kui minul on midagi pangast vaja, suhtutakse kui tüütusse segajasse, venitatakse, aetakse segast juttu. Kui sa tahad saada ülilolle, kantseliitidest ja spetsiifilistest pangandusterminitest kubisevat vastust siis ole lahke, pöördu seebipanga kliendiabisse. Jumal tänatud, et on olemas kuldkliendi abinumber. Nõnda meeldivat suhtlust ja arusaamist polnud ma selle panga poolt ammu kogenud.

Minu kõige suurem viga on ilmselt see, et ma olen panganduses töötanud. Ja ma suht hästi tean, mida ma tahan või mida mul vaja on. Ja oleks tore, kui kliendihaldur saaks olla võrdväärne partner ja lisaks kõigele oskaks ka soovitada parimaid, miks mitte ka soodsamaid lahendusteid. Aga ei - suurvõiduks tuleb pidada seda, kui sa oled suutnud talle üleüldsegi selgeks teha, mida vaja on. Õnneks on mul nüüd uus kliendihaldur, sest minu kannatus lihtsalt katkes.

Ja kuna selline kirvega-selgalöömise-poliitika mulle ei sobi, siis ma suhtlen oma pangaga täpselt nii palju kui vajalik ja nii vähe kui võimalik. Ma ei taha enam teie tooteid või pakkumisi. Ma ei taha teiega muud tegemist teha, kui et maksan oma laenu tähtaegselt. Mul ei ole enam partnerit rahaasjades, keda ma usaldaks.

1 comment:

mama de montagne said...

Ma ei pea seda veaks, kui oled pangas töötanud. Mul on sama asi. Sul on õigus - on hea, kui klienditugi aru saab, et sa küsid midagi spetsiifilisemat kui tavaline tainapea. Ja siis jääbki ta vastusega hätta. Mulle pole pank ammu partner, vaid üks maja, kuhu peab minema mõnikord. Ja ma olen ka rõõmus, et on kuldkliendindus olemas :) Siiamaani on see alati õnnistuseks olud, kui närv pingul kui pillikeel.