Muidu nii kaunisse nädalasse sattus üks vähe viletsam päev sisse. Tegelt kohe nii vilets, et pakkisin poole päeva pealt asjad kokku ja läksin koju. Koduteel põikasin läbi Videoplanetist ja võtsin seal kaasa ühe filmi. „Little Children“
See oli üks kummaline, kummaline film. Põnev ja igav ühtaegu. Igav seetõttu, et nagu konkreetselt mingit actionit ei käinud. Põnev aga seetõttu, et aju töötas kogu aeg filmile kaasa. Mul on siuke karvane tunne, et need mehed, kes selle filmi valmis meisterdasid, valdavad mingit peenemat kunsti kui ainult visuaalne ja silmalenähtav. See film jõudis alateadvuseni välja kui mitte südameni.
Film lõppes sõnadega: „ Minevikku ei saa muuta. Aga tulevik võibolla teistsugune. Ja kuskilt pidi see algama.“
No comments:
Post a Comment