Esimene reaktsioon on ülbus. Enesekaitseks. Kui näed tõeliselt armast poissi. Kohe nagu ei oskagi käituda. Ainult ülbitsemine kukub hästi välja. Näen küll enesekindel välja aga põsed lahvatavad sisemisest kuumusest roosaks. Piinlikkust tundes poen teiste selja taha.
Ohsavanakaktus! Nii kena poiss oli. Tõeliselt kena. Oleks tal hea meelega keelega üle põse tõmmanud. Ja kui ta seisis mu ukse peal nagu Noor Jumal, küsides mingit tühist asja, ei saanud ma mõistlikku sõna suust, vaid suutsin ainult tobedalt naeratada ja taas roosaks lahvatada. Punastamise needus.
Liftiuksed sulgusid. Hüüdsin talle järele: „Kahju!“
No comments:
Post a Comment