Pealkirja laenasin PÖFFI-l linastunud Norra filmilt. Mitte, et ma mingi pöffihunt oleks. Ausõna, ma pole seal kordagi käinud.
A see konkreetne film pidi näitama, kuidas positiivset mõtlemisest endale mantra teinud psühhiaater laseb lõpuks ise teesklusemaskil langeda. Ta taipab, et universaalseid lahendusi pole ning vägisi kedagi rõõmsaks ja rahulolevaks ei muuda.
No jumala õige jutt ju! Mingis ajakirjas oli veel üks jutt, mida ma Lemmikbeibule ka tsiteerisin – jutt Marlene Dietrichist, kellest suisa hoovas maailmavalu ja ängi. Et ongi kohe olemas sellised naised, kes elavad läbi negatiivse mõtlemise, ilma et nad sealjuures õnnetud oleks. Paralleeli võiks isegi tõmmata viisipidamisega. Ka viisipidamatus on kunst, mida mina muuseas suurepäraselt valdan. Keegi pole ju permanentselt õnnetu seetõttu, et ta laulda ei oska?
Igale asjale ei olegi lahendust olemas. Ka läbi positiivse mõtlemise mitte. Kõik ei suju alati. Ja mis siis?
Härra Kaa põeb võõrutusnähte. Kuidas muidu seletada lollikindlat järjepidevust helistada öösel kella 3-st poole 5-ni lühikeste vahedega, et ikka ja jälle veenduda, et ma tõepoolest ei võta toru vastu.
No comments:
Post a Comment