Ma mõtlesin nüüd asjale teistpidi lähenemise välja. Et kui nagu vältimine ABSOLUUTSELT ei õnnestu ( ja no Pärnu väikeses kõrtsikeses kohtumine oli ikka täistipptase) siis ma ei väldi enam. Sest ma panen sellele vältimisele niivõrd tugeva emotsiooni taha, et ma saadan täiesti valesid signaale universumile. Sest nagu me kõik teame, universum ei tee vahet „tahan“ ja „ei taha vahel“. Universum kuuleb sõna „kohtuma“ ja korraldab mulle mu soovi täitumise.
Nagu mulle ja mu hädaorust elule kombeks, mässun ülihelikiirusel segadikkudesse ja siis üritan neid ise järjepidevalt lahendada. Hästi tehtud, Watson.
No comments:
Post a Comment