Hingedepäevast...

Hingedeaeg kestab veel. Kui kaua veel, teavad ainult need, kes veedavad pimedaid õhtuid lahkunud lähedastele öösügavusse hääletuid kutseid saates. Teavad ka hinged ise, kes mahajäänute vaikset sõnumit kuulda võttes oma udustelt radadelt ikka ja jälle omaste sekka eksivad…

Hingedeaja kestvuse kohta on erinevaid arvamusi – mõnel pool kestab see mihklipäevast mardipäevani, mõnel pool on lõpuajaks loetud tänast hingedepäeva, mõnel pool aga arvati, et juba simunapäeval hinged lähedaste kutsetele kurdiks jäänud olevat.

Vanasti elasid siinpool-olijad terve hingedeaja lahkunud lähedaste hingede rütmis, justkui oleks keegi kallis kaugelt pikemaks ajaks külla tulnud. See tähendas seda, et kogu hingedeaja vältel püüti peres astuda ja kõnelda vaiksemalt kui muidu. Ka kärarikkaid töid ja suurt naeru püüti vältida. Kõik ikka selleks, et nähtamatult pere keskel viibivaid hingi mitte pahandada või ehmatada.

Hingedeajal söödi hingedega ühte toitu, jagati ühist ruumi, käidi mööda ühiseid radu ja hingati ühist õhku ... nii otseses kui ülekantud tähenduses.

Kalendris tänasel päeval kirjas olev hingedepäev on meie rahvakalendris üsnagi uus püha ja koondab endasse kõik iidsele hingedeajale iseloomulikud tegevused ning uskumused.

Hingedele köetakse sauna ja kutsutakse siis iga oodatavat nimepidi hüüdes sooja. Hingi toidetakse ja lauale pannakse neile hingedepäevale iseloomulikku toitu, milleks on enamasti igasugused vereroad – verikäkk ja verivorst … aga hingede toidulaual käisid lusikad ikka kummuli.

Ohvriande viiakse nii kadunukeste kalmudele kui ka hiiekohtadesse.

Vanasti oli kombeks ööseks toapõrandale tuhka raputada - sealt oli siis hommikul hea koduskäinuid jalajälgede järgi ära tunda.

Tänapäevalgi au sees olev ja laiemalt tuntud komme on süüdata hingedepäeva õhtul aknalaudadel küünlad, mis aitavad hingedel läbi ööpimeduse kergemini koduteed leida.

Seda teati aga päris kindlasti, et kui hingedepäeva öösel tuul korstnas ulub, siis hinged nutavad. Ja ikka sellepärast, et siinpool olijad neid oma hoolimatusega kurvastanud on.

Hingedepäev loodeti ilma poolest olevat vaikne ja udune, et siis on hingedel kergem koju tulla… ja üksiti ka omastel nende käimist märgata. Nimelt usuti, et kui hingedepäeva üldises raskes vaikuses mõnd äkilist tuuleiili tunda, siis ei tohi selja taha vaadata, sest see tuulehoog märkivat mõne hinge lähedalt möödumist. Aga ega hingedele uudishimulikud ei meeldinud – sellepärast polnud ka hea nende poole sedasi vahtida. Muidu võis juhtuda, et mõni eriti häbelik hing enam teisel aastal ei tulnudki. Ja kui hinged mahajääjate vastu pöörasid, siis võis karja- ja viljaõnnega hoopiski kehvasti minna.

Heade lähedaste hingede kõrval oli ringi hulkumas ka pahaseid või ka üsna kurje hingi. Ja ikka kardeti, et need ehk oma teekonnal kuidagi lähedusse eksivad.

Sellepärast peeti eriti ohtlikuks hingedepäeval suuremat juukse- või küüntelõikust. Nimelt usuti juustes ja küüntes inimese elujõudu peituvat, mille kaudu võisid hinged omale uue tulemise tekitada või juusteomanikule veel midagi hullemat korda saata. Kui need äralõigatud küüned või juuksed mõne kurjale hingele kättesaadavad juhtusid olema, võis karta, et see nendega midagi sellist ette võtab, mida hooletutel hiljem hirmsasti kahetseda tuleb.

Seepärast püüti isegi kõik kammimisel maha pudenenud juuksekarvad või ka kogemata murdunud küüneotsad kokku koguda ja ära põletada.

Samasugune elujõudu kandev võim on inimese verel, mis ka hingedele suureks ihaldusobjektiks oli. Kui keegi juhtus end hingedeajal vigastama, siis oli tarvilik iga väiksemgi verepiisk kokku koguda ja haav hoolega ära puhastada. Ja ikka jälle tuli päästis halvimast. Et aga verelõhn kurje vaime ligi ei meelitaks, selleks pidi toad ja hooned, kus vigastatu liikus, spetsiaalse tugevalõhnalise taimevihaga hoolega ära suitsutama – suitsutamis-vihta pandi teiste taimede seas näiteks piparmünti ja lavendlit.

Hing (irdhing) võis kujutluste kohaselt kehast ajutiselt (magamise, haiguse, minestuse ajal) lahkuda kas nähtamatuna või nähtavalt inimese enda, erilise hingeolendi (tuulispask, luupainaja, virmalised) või hingelooma (mesilane, liblikas) kujul. Surm tähendas hinge jäädavat kehast lahkumist (inimene "heidab hinge"). Selle järel liikus hing kas mõnda olendisse (uuesti inimesse, looma või lindu), suundus teispoolsusesse või tegutses endise omaniku esindajana edasi elavate keskel (käis hingedeajal kodus, liikus teatud aja ringi kodukäija või kummitusena).

Ilma pealt vaadati, et kui hingedepäeval jäidet või lausa lund sadas, siis usuti, et külm tuleval aastal vilja ära võtab.

Katoliiklikus kirikukalendris kehtestati 2. november hingedepäevaks ehk surnute mälestuse päevaks juba 1006. aastal; samas on teada, et hingedepäeva (Festum omnium fidelium defunctorum) hakati pühitsema Prantsusmaal Cluny kloostri abt Odilo eestvõttel 998. aastal. Luterlikus kirikus on hingedepäev jäänud igavikupühapäeva ehk surnutepüha varju, mida peetakse kirikuaasta viimasel pühapäeval

Hing pole midagi abstraktset ega luulelist. Hingedepäeva tähistamine on justkui dialoog siin ja seal olijate vahel. See, et me neid ei kuule, on tihti meie eneste tahtmatus. Traditsiooni järgi tulevad hinged meie juurde hingedepäeval ja lähevad jõulude paiku. Sellel ajavahemikul on nad meiega, muretsevad ja rõõmustavad koos meiega ning annavad ka head nõu. Me ei taipa tihti isegi, kust üks või teine hea mõte pärit on. Aga nii on vist kergemgi. Las mõtete päritolu jääda saladuseks. Peaasi, kui me tunneme ära, kas see on hea või mitte.


Ilmo Au