eluonhädaorg24.ee

Neetud november. Ostsin täna 200 EEK.i eest külmetusrohtusid. Lootsin küll kasutada oma tavapärast taktikat ja teha nägu, et ma pole üldse haige. Et ma nuuskan natsa nina ja siis olen jälle nagu uus. Eile see illusiooniloomine praktiliselt õnnestus. Oli ju ka põhjust. Ega mind siis igapäev kiideta töö silmapaistvalt hästi tegemise eest. Siis ma lihtsalt pidin terve ja kõbus olema ja välja nägema.

Aga õhtuks läks asi käest ära. Vanalinnatänaval kõndides värisesin hammaste plaginal külmast, tatt tilkus sushitaldrikusse, apteegid olid hilisõhtul kinni ja nohu ei lasknud enam normaalse häälega rääkida. Järgmiseks päevaks oli pea asemel suur vatipall ja elavhõbedatermomeeter näitas numbreid, mida ma nägin viimati eelmisel aastal. Rsk.

Ehh, kui oleks keegi, kes tooks mulle shokolaadi ja häid filme, kataks tekiga ja teeks pai, viskaks salvrätikukuhja voodist prügikasti ja teeks sooja mustsõstramahla meega ning paneks mu mobiili vastuvaidlemist mittelubavalt hääletu peale... Mind ei lohuta üldse töökaaslase kade nending, et mul on nüüd aega kodus istuda ja raamatut lugeda. Ses mõttes, et raamatuid ma loen muidugi aga parema meelega teeks ma seda ikka tervena.

Ise mõtlen hoopis, et nüüd on aega veidi mõelda. Võibolla isegi analüüsida. Leida vastus küsimusele, et miks ei ole kõik hästi, kui sa vestled ilusas kohas vahva inimesega ja kõik on nii mõistlik, nii mõistlik aga - tõmmet ei ole… Ei ole ja ei tule. Hüvastijätusuudlus on hea. Aga ei enamat. A kas peakski enamat olema. Kas ikka peaks alati põlve nõrgaks võtma? Äkki ongi hea, kui on lihtsalt hea. Hea ja mõistlik.

Mitte, et see mu Suur Unistus oleks. See headus ja mõistlikkus.