Just siis kui elu veereb nagu hernes, tulevad mingid vanad või lörriläinud suhted laksust kummitama. Näiteks loed pahaaimamatult ühte huvitava pealkirjaga blogi ja siis selgub, et selle autor on üks sinu eksidest. Oli seda nüüd siis vaja või? Eriti kui sellega tõuseb mäluavarustest pinnale rida valusaid mälestusi, mida ma arvasin ammu tuhmunud olevat.
Rsk.
Ja siis ma avastasin veel eile poekäiku tehes, et pühapäevaõhtuti käivad poes ainult õnnelikud paarikesed. Mina olin seal paarikeste hulgas nagu valge vares, kuigi üritasin teha vaprat nägu ja mitte kuulata kudrutamist teemal „Mis meil täna magustoiduks on – limpsime vahukoort teineteise kehalt…“ Mäletan veel neid poeskäike.
Rääkimata muudest poolkõvadest ja segastest suhetest, mis kõik ühel hetkel otsustavad elu segama ja tuju rikkuma hakata.
2 comments:
Elus ei tohi teha midagi sellist, millest ei saaks mõnuga järgmisel päeval teelauas pajatada. Midagi sellist ütles lord Henry õppesõnadeks Dorian Gray-le. Minuarust on Wilde geenius. Nii tulebki elu võtta...
Esimene sinu kommentaar, mis mulle tõsiselt muljet avaldab. Palju õnne sel puhul!
Post a Comment