Täna hommikused laulusõnad Erich Kriegeri (kes tegelt noorena oli täitsa pandava välimusega) huultelt: „Naised on hullud, hullud ja uhked on nad“, sobisid päeva algatuseks kummalisel kombel ülitäpselt. Esiteks meenus mulle üks mu sünnipäevadest. Juubeliüritus, mis lühidalt kokkuvõttes oli väga lõbus. Ja teiseks meenutas see lugu mulle meie eilset seltskonda. Mis muide oli ka lõbus – hullud naised ju!
Seitse fantastiliselt armast ja toredat sõbrannat leidsid aja ja võimaluse tulla vaatama, kuidas ma aasta vanemana välja näen. Ehhee - räsitud, kuid siiski üsna kõbus veel. Paiknesime keset linna, kus üks tore hotell oli leiutanud mulle spetsiaalse sünnipäevapaketi – lukus külmkapiuks ja mõned lukustatud uksed toas veel. Õnneks käis Bacardi pudeli kork siiski hõlpsalt lahti ning suurepärase kingituse – nahkhiirepildiga pudrunuiake – abil valmisid esimesed kaheksa Mojitot. Ja siis veel paar Mojitot, ja siis olid veel mõned. Aga siis sai Bacardi ootamatult otsa. Dzinnist ma parem ei räägigi.
Õnneks oli üle tee tore trendikohvik, kuhu me suundusime ja palusime kenalt ettekandjaneiult kuus Mojitot. Ettekandjaneiu ütles kurva häälega, et neil ei ole piparmünti. Ei ole probleemi, vastasime meie. Meil on, terve karbitäist täiesti värsket piparmünti jumala juhuslikult arvutikotis. Tegime siis ausat vahetuskaupa – piparmünt neile, meile 50 EEK-i ja Mojitod. Müts maha suurepärase teeninduskultuuri ees. Ja ärge küsige, miks mul arvutikott kaasas oli.
See oli üks väärikalt tähistatud sünnipäev. Ega ma juhtumisi kellegile sõnumit ei saatnud?
No comments:
Post a Comment