Hiljem kahetsen, võibolla

I

„Unusta ära!” …
See polnud nagunii tõeline. Kõik oli nagu olemas ja samas ei olnud mitte midagi. „Mida sina tunned”? küsis ta. „Ma ei taha midagi tunda” oleks olnud õige vastus, „ma sain ilgelt haiget viimane kord”. Ma ei räägi enam tükk aega armastusest…Võibolla.

II

Mingi klõps käis ja äkki olin temasse silmini armunud. Lambist. Kontrollimatult. Eiteaisegimiks. Aint, et platooniliselt. Kahjuks? Ei tea, vist on nii isegi parem. Või siis lohutan ennast…Võibolla.

III

Olen „suurepärane suhtemeister”. Ajan kõik asjad hämmastava kiirusega sassi ja siis need suhtesegadikud painavad mind. Ei lase öösiti magada. Panevad arusaamatult käituma. Teen ise haiget ja saan sellest mingi osa tagasi ka. Kas sellel kõigel on mõtet… Võibolla.

A võibolla mitte.