Täna on kummaline-kummaline päev.
Esiteks ma ei jaksa ega taha midagi teha. Õudne väsimus on peal kõigest ja kõigist. Füüsiline põhjendus mu olekule on see, et viimase kahe öö jooksul kokku olen maganud vaid 7,5 tundi ja kahjuks ei ole ma V. I. Lenin, kes sai hakkama 4-tunnise ööunega.
Vaim on ka väsinud. Enese ja teiste kuulamisest, otsustamisest, võimalustest, millega ei oska midagi peale hakata, kahtlustest ja kõhklustest, uskuda tahtmisest ja hirmust, et see lõpeb niikuinii halvasti.
Raske on kuulata Sinu suuri sõnu armastusest ja samas teada, et sellest ei tule midagi. Toetada korra pea Su õlale ja tunda Su lõhna. Kõlkuda iga kord reaalsusest ebareaalsusesse ja tagasi. Saada kui korraks sõrmeotsaga puudutada midagi, millest unistanud ja lasta siis sellel jälle minna, sest see pole tõeline.
Ma ei suuda elada nii vabalt, et võtaks vastu kõik, mida elu ette söödab. Ja alles hiljem otsustada, kas see asi läks nüüd puusse või mitte. Ma tahan ette teada, et olukord on ohutu ja haiget ei saa.
3 comments:
"Ma tahan ette teada, et olukord on ohutu ja haiget ei saa."
Sa ei või isegi selles kindel olla, kas sa esmaspäeval tööle jõuad. Mõni narkojoobes tõbras võib sust lihtsalt ülekäigurajal üle sõita.
Ela tänases päevas, aga arvesta homsega niipalju, et väga kurja pohmakat ei tuleks.
wolli,
oma parematel hetkedel suudan ma päris hästi käesolevas hetkes elada. Viletsamatel aegadel tahaks helget tulevikku näha :)
pealkirjadest läbi kammides ja siit, sealt lõike neelates, kumab libakevad läbi... vist paljudel on nii.
Post a Comment