Taaskord jäi koristamise käigus mulle pihku üks märkmik-päevik. 10-aasta tagune.
Mu elu oli täpselt samasugune kaos nagu praegu. Olin vaba, proovisin üht ja teist ja sain telefoni sõnumeid "ma armastan sind", mis ei tähendanud mitte kui midagi.
10 aastaga oleks ju ometi võinud targemaks saada, paremaks minna, rohkem saavutada? Aga ei. Või siis ongi okei, et 10 aastaste perioodide järgi pudeneb kogu senine elu su ümber tuhaks ja tuleb oma õppetundi uuesti alustada? Mitu sellist 10 aastast perioodi ma jaksan veel??
Hetkel ma vähemalt üritan uuele perioodile rind ees vastu minna. Teen hoolega trenni, langetan kaalu, hoolitsen kõikide väikeste tervismurede eest, millega siiani pole tegeleda viitsinud. Loen raamatuid, võtan oma AD-sid. Proovin suhelda ühe ja teisega. Aga see kõik tundub nii vale! Ma ei taha olla selles elu punktis, kus ma olen!
Need lihtsalt ei lähe omavahel kokku - asjad, mis on mu peas, südames ja reaalsuses. Mõistusega on asjad ühtemoodi, südames teistmoodi ja reaalsus näb välja hoopis kolmandat moodi. Ma olen eksinud sellesse segadusse ega oska endale ühtki teed eesmärgiks võtta. Kasutan automaatpilooti liigagi tihti ja siis on mul lihtsalt ülikahju raisatud ajast. Sest...
"Liig ruttu liha kõduneb ja aru kaob. Ning juhus elada ei ole kuigi sage. See õnn on üürike, mil süda rinnus taob."
H. Runnel
Ning kuna asjad on minu kontrolli alt väljas siis külastavad mind liigagi tihti paanikahood. Need on üliväsitavad ja raskesti mööduvad. Pühapäeval just maadlesin ühega, lihtsalt ühest hetkest oli niiiii halb olla. Õnneks suutsin end klubisse venitustrenni vedada. Jumal tänatud! Esiteks sain ma täieliku eratreeningu, sest kedagi teist polnudki. Ainult mina ja treener. Tund aega korralikku venitamist ja keskendumist iseendale pani energia uuesti õigetpidi käima. Pärast trenni oli selline tunne nagu oleks mu käed ja jalad vähemalt meetri pikemad :) Täna aga olen täiesti haige igalt poolt, iga liigutus teeb valu. Kohe lähen broneerin mõne uue vägeva trenni.
Mu noor sugulane helistas mulle ükspäev ja teatas, et luges või kuulis kuskilt infot, et depressioonis inimesele tuleb regulaarselt helistada ja küsida kuidas tal läheb. Sel hetkel tundus see päris naljakas. Olin asjalik ja korralikult automaatpiloodil. Aga oma tõetera on siin sees küll. Ma jätan ise kõigile helistamata ja küsimata, sest ma olen täiesti veendunud, et mul pole kellegile midagi pakkuda. Olen mittekeegi ja ei tee midagi huvitavat. Ja mõtlen kogu aeg, kuidas kõigil teistel on, aga mina ei saa seda enam mitte kunagi. (isegi seda ainult kirjutades tuleb pisar silma). Taaskord jubeväsitavad, kontrollimatud ja destruktiivsed mõtted. Vahel saan õnneks neilt sabast kinni ja suudan endale öelda, et "kule stopp! midaassja."
Mida ma saaks veel enda heaks teha, et kaosest pääseda? Mõtteid?
6 comments:
Ma tahaks hea meelega mingit nõu jagada, aga mul pole ühtegi asjalikku. Ei tunne sind ju ka. Mulle mõjub hässti looduses käimine. Puude kallistamine on ka igavesti vahva, kui sellesse uskuda ja õige puu ette satub. Päris puu ikka, mitte puusarnane inimene :)
Sama. Nagu hamster klaaspurgis.
Ma soovitaks keskenduda väikestele rõõmudele. Nii võib vahel kild killu haaval saada kokku kauni vitraaži. Ja vahel mitte. Ning vaadata ette ainult üks samm, vahelduseks, mitte kaugemale. Ja mitte end teistega võrrelda.
Mulle läks.see postitus nii hinge, et terve õhtu mõlkus meeles ja hommikul kell kuus ärgates ka mõtlesin. Egas head ja õiget nõu ju polegi. Mina lükkaks kõrvale nii palju vale, kui võimalik. Ja hullumeelse.spordi asemel jalutaksin iga päev vähemalt pool tundi. Südame arstid ja ka minu perearst räägib aina, et kui kehale ja tervisele head tahaf, siis piisab täielikult ka kõndimisest. Kehakaalu odas tundub mulle ka nii, et mida vähem valet, seda kergem kaal. Ai, kui palju äratundmist selles postituses oli.
aitäh kaasamõtlemise eest!
Olen selline läbi ja lõhki linnalaps, kardan putukaid ja loodusesse vabatahtlikult ise ei kipu aga kui satun siis on ikka mõnus küll! Tean seda :) Võtan plaani.
Nende väikeste rõõmude peal mu elu kuidagi funktsioneeribki. Aga mind häirib suure eesmärgi puudumine, ma ei tea kuhupoole minna. Lihtsalt vooluga kaasa loksudes avastan 10 aasta pärast, et olen ikka veel samas kohas... Aga õige, teistega võrdlemine toob aint jama kaasa, lõpetan selle kohe.
Üritan loobuda asjadest, mis mind enam ei teeni ja midagi head kaasa ei too. Vahel on natuke kahju loobuda. Olen ju harjunud. Ja midagi uut kohe asemele ju ei tule. Kuigi äkki tuleb :) Selline mõtete ring siis päevast päeva.
See hullumeelne sport ja keha piinamine viimase vindini praegu hirmsasti sobib mulle. See on aeg, kui ma mõeldagi ei jaksa. Kõndides käib mul trall peas ikka edasi. Kuigi vahel tuleb häid lahendusi ka.
Mingi 3 aastat tagasi leidsin variandi, et tuleb igal HOMMIKUL kirjutada 3lk A4 käsitsi.
Selline teraapiavorm.
Kui alguses on see sisuliselt permanentne vingumine, siis nii umbes kolmenelja kuu pärast hakkas juba lahendusi ka pritsima.
Äkki on ka abiks.
Super mõte! Ise ka korra mõtlesin kirjutamise peale, see on päris unarusse jäänud. Et oleks hea jälle 10 aasta pärast lugeda ja meenutada.
Post a Comment