Vabasurmast. Vabalt valitud elu lõpuhetkest.
Ma olen selle mõttega vahel mänginud. Et mis oleks…Palju lihtsam oleks. Valik oleks, valus ei oleks. Siis kui ikka kohe üldse enam ei jaksa. Lihtsalt ei taha enam ja kõik. Kui kuuled, kuidas kellegi kallis vanaema on päevi valudes vaevelnud enne surma saabumist. Kui enda vanavanemad on surnud erinevatesse vähihaigustesse, mis ilmselgelt annab sullegi teatud eeldused.
Kui tunned, et kõik on juba tehtud ja kogetud. Et ei jaksa enam uut ringi ette võtta. Uuesti õppida, armastada, last sünnitada, läbi elada, pühenduda. Kohtades on juba käidud, inimesi on nähtud, situatsioonid on läbi elatud. Miski ei üllata enam, elust on saanud rutiin. Ainult masendus vajub vahel peale nagu üüratu hall sein. Milleks kannatada?
Ma tõesti ei tea milleks. Aga ma tean, et see mõte/hetk läheb mööda. Tuleb järgmine hetk, kus kõik on helge ja ilus. Ja saabub teadmine, et palju on veel tegemata, kirjutamata, ütlemata, nägemata, joomata. Ja mu armastus on veel andmata.
A noh, kui ma Lemmikbeibule rääkisin, et vsjoo, elu sakib täiega ja nüüd on minek üle rõduääre siis ta soovitas kindlasti panna selga puhas pesu, parimad riided ja siis veel taskusse kiri: „Ärge tehke endale tüli mu matustele tulekuga!“
Ma oleks hullult hale täisluuser, kui seda nii teeksin.
4 comments:
See on tõesti teema, millest ei räägita.
Mäletan kui kord oma vanaonu haiglast koju surema tõin käis peast läbi mõte, et kui nüüd keeraks kuhugi sisse, teeks õnnetuse, laseks tal kergemalt siit ilmast lahkuda...
Seda teostamast takistas vaid hirm, et sellele ühele inimelu kaotusele võib lisanduda ka minu oma ja võib-olla veel kellegi oma, kes valel hetkel valesse kohta satub. Ja seda riski ei suutnud ma küll võtta.
Kui endast rääkida, siis on ikka tulnud kuskil kõrgel pangal või mõnes vaatetornis idee (tunnistan täiesti, et see absurdne idee on) hüpata. Aga õnneks on siiani uudishimu elu vastu alati suurem olnud kui uudishimu surma vastu. Nii et nii kergest mu sõbrad minust lahti ei saa.
Sinu tekst ja Punapea kommentaar kokku pannes annab üsna ideaalisarnase tervikjutu.
Viimasel ajal olen üsna mitmeid tuttavaid kuulnud sel teemal arutamas. Kas süüdi on meie pimedad õhtud või mingi üleüldine kräpp?
võibolla on üleüldine kräpp. Mõtlen ise ka...
kui puruhaige ja niigi suremas inimene tahaks oma piinu lühendada, tuleks talle seda lubada. Kui ta ise tahab. Sest isegi valudes ja vaevas veedetud elul võib olla kelelgi jaoks väärtus.
Aga miks teevad selliseid samme noored inimesed, kes pole elu õieti näinudki, täisjõus iniemsed, kellest jäävad maha lapsed ja lähedased, see jääb mulle mõistmatuks. Elu ei ole ainult kingitus, elu on ka kohustus.
ma olen veel mõelnud... kui inimene tõesti tahab elust lahkuda, mitte demoda oma hüljatust, siis teeb ta seda nii, nagu see ei paistakski enesetapuna vaid õnnetusena. Vaikselt.
V.A need halastussurma juhud.
Post a Comment