Mind ümbritsevad viimasel ajal beebud või beebuootel naised. Tööl meie korrusel on viiest naisest kolm beebuootel. Kõik, kes meie korrusele satuvad, vaatavad minu kõhtu ka ja seejärel küsivalt mulle otsa. „Menopaus,“ vastan ma silmagi pilgutamata. Rohkem küsimusi tavaliselt ei tule. Paar töökaaslast on beebudega kodus ja käivad neid uhkelt näitamas. Jõlearmsad on.
Pisikeses puulinnas Tartus nägin ma kahte täitsa kobedat beebut. Üht sain isegi katsuda. Teist aint autoaknast imetella. Väiksed beebud on ikka nii nummid. Mul on kahel tuttaval veel beebud, keda hiljuti külastasin. Sellised heleroosad ja piimalõhnalised. Tore on neid süles hoida. Muidugi kuni selle hetkeni kui nad näo krimpsu tõmbavad ja haledalt nutma pistavad. Üks beebu just paar päeva tagasi röökis mu juures, kui ta esikupõrandale istuma pandi. Kui ta endale sülle vinnasin, läks ta ilme palju rõõmsamaks.
Vahel ma mõtlen, et ma tahaks ka beebut. Ja siis tahaks kindlasti ka lapsehoidjat, lutipudelisoojendajat, kõige kallimat vankrit ja maja oma aiaga. Siis võiks täitsa mõelda kohe.
Ahjah, meest on kah vist vaja.
1 comment:
"Oi, ma tean, mida sa tunned" (coldrexi reklaami häälega). (Saanud just uudiseid uutest selle aastanumbri sees sündivatest titadest ja neid pole mitte vähe.)
Post a Comment