See on sjuupervahva tunne, kui mõni paljuräägitud asi äkki kohale jõuab. See heureka - hetk kestab küll ülilühikest aega, aga on see eest küllaltki võimas ja meeldejääv ja mõjub kui ere valguskiir keset halli teadvusehämarust.
Mul läksid jälle meelest ära asjad, mis mulle tegelikult meeldivad. Kuidas ma võisin unustada kohupiimataskud, korvpalli, oma raamatu kirjutamise, doggy-style, vihmas käimise, läägete armastusfilmide lembuse, leegiheitjaga rallimise, poistele silmavaatamise ja kellegi päevadesse päikese viimise? Miks ma sundisin end ootama võimatut, suhtlema õnnetukstegevate inimestega, seksima misjonäripoosis, sõitma autoga nagu mõttetu koduperenaine ja pilku maha lööma kenade meeste ees?
Ja kui vahva oli septembri Cosmost lugeda, et sooloõhtud on praegusel ajastul väga in! Just sellistel soolõhtutel torkavad pähe parimad ideed enese seltskonna nautimiseks. Mina olen ju alati see, kes jääb :) Mina ise pean tegema neid asju ja tegusid, mis mind rõõmsaks teevad. Mis õnnetuks teevad – vesi peale!
Kuigi mul on hullult kahju siiani, et nö vesi saab peale tõmmatud inimesele, kellele ma tegelt poleks tahtnud vett peale tõmmata. Oleksin tahtnud sundida end ootama ja lootma, et äkki siiski muutub midagi. Aga ilmselt see poleks aus olnud. Meil seisab ees veel üks pikem telefonivestlus sel teemal, sest sõnumitesse ei mahu kõik sõnad ära, kuid näost näkku rääkimiseks on see teema liiga ebamugav.
2 comments:
Ja nagu Muhv iseendale kirjutades kommenteerin ka iseennast. Ma lihtsalt ei tahtnud samal teemal uut sissekannet kirjutada.
Pärast "Miss Potteri" äravaatamist,tean, et on aeg nautida üksiolemist ja on aeg nautida armastatuga koosolemist. Üks aeg ei ole teisest halvem või parem.
Doggy-style on tõesti sweet:)
doug in action
Post a Comment