21 September 2007

Saamatute Meestelantijate Klubi

Esimesena trügis klubi laialt avatud uksest sisse – oh üllatus, üllatus – Lemmikbeib isiklikult. Rõkatas korra naerda ja räntsatas mu kõrvale suurde tugitooli. Nii, nüüd siis me istume siin, jalg üle põlve. Mõtlik ilme näol.

Minu viimase aja saavutused – hmmmm…kas oma visiitkaardi andmine Tehnikule, kes sättis tööl meie aparatuuri, läheb arvesse lantimisena? No pool punkti võiks ju selle eest saada. Ütleme ausalt välja, et lantimisega on lood kehvad ja oskused roostes. Ehk nagu dr. Smalltalker diagnoosis – minu eas ei peaks enam nii nõudlik olema.

Seni kuni oskused paranevad, osalen aktiivselt SM Klubi koosolekutel ja üritustel. Loodetavasti mõne aja pärast võib klubi uksed sulgeda või siis noorematele edasi pärandada.

Lantimine pole just kerge töö!

Samal teemal :)

3 comments:

Unknown said...

Kas liikmeid juurde võtate? ;)

LegaalneBlond said...

Oleneb kui saamatu sa oled :)
Ja me ei räägi siin mehest või paarist, kelle lantimine läks pekki. Ikka aastatepikkusest kogemustepagasist või siis mõnest eriti suurest saamatusele viitavast fopaast :)))

Anonymous said...

artikkel, millele viitad: et üksikul mehel on alati pakisupp ja konserv ostukorvis, on üks aegunud klišee :)