Tammetõrulõhn

Ma nägin Sind täna öösel unes. Tegelesin millegi asjalikuga, mingi koosoleku korraldamisega. Ja äkki Sa jooksid minu juurde säravil silmil. Haarasid mu ümbert kinni, meenutasid mulle natuke õhinas kutsikat oma ülevoolavas rõõmus. Sa ütlesid, et… ehh, ma ei mäletagi enam täpselt. Midagi stiilis, et Sa oled aru saanud, Sa armastad mind ja Sa tahad minuga igavesti koos olla. Mäletan oma nõutust ja hämmingut ja kartust rõõmu tunda. Hoidsin Sind ja olin ühtaegu segaduses, rõõmus ja nõutu. Üritasin olla ka asjalik, et ikkagi töö pooleli ju. Ja kui Sa siis lahkusid, tabas mind tohutu joovastus. Tahtsin kohe kõigile meist rääkida. Kallistasime igal hetkel, kui Sa mu läheduses olid. Nagu üritades kaotatut tagasi teha. Kõik oli järsku loomulik ja vaba ja just nii, nagu ta olekski pidanud kogu aeg olema. Nagu Sina ja mina oleks pidanud kokku kuuluma algusest peale…