Elus on hetki, mille nimel tasub elada.
Need hetked toovad pisarad kurku, kui mitte silmanurka. Ja kindla teadmise, et olgu see elu milline tahes, ikkagi on ta elamist väärt. On ütlemata suur õnn kuulata oma tütrekese koolialguse aktusel nende kooli laulu ja näha oma last õhevil näoga kaasa laulmas. Hommikul sai selga pandud palju uusi asju ja imelised kuldsed kingad. Kingad, mis tütreke ise poes välja valis ja mida nähes pidin ohet varjama, sest mina olen see musta-halli-sinise kingaaja laps. Aga kui tema tahab kuldseid siis olgu nad kuldsed.
Kuidas ometi õnnestub just lastel tuua su ellu suuri tundeid ja äratundmisi? Kuidas läbi nende silmade vaadates paistab elu alati helge ja rõõmus ning toob lauluümina huultele? Mis hetkel minul sedasorti maailmavaatamise oskus ära kadus?
2 comments:
Siis, kui suureks kasvasime. Seda enam imetlen neid ilusaid lapsemeelseid inimesi, kes ka täiskasvanuna oskavad olla lõbusalt lapsikult ja märgata.
Sellepärast lapsed ongi nagu kingitus ja võimalus uuesti olla veidi lapsemeelne. Ma tean küll, et see kõlab kulunult ja magedalt. Aga see arusaamine alles jõudis minusse.
Post a Comment